Mõnikord ärkan öösiti üles ja tunnen, et mul on hirm. Ma ei tea, kust see tuleb. Ma isegi ei tea, mida ma kardan... See on selline abstraktne hirm. Abstraktne hirm kõiksusest. Siis, kui korraga jälle aru saan, et ma ei ole hea inimene.
Siis ma kardan, et gravitatsioon kaotab olemise mõtte ning ma kukun taevasse. Nagu too tüdruk, kelle Iain Banks oma romaanis "Herilase vabrik" peategelasel hiigelsuure tuulelohega taevasse lasi lennutada. Mäletan, kui seda kohta lugesin, siis haaras mind esimest korda see hirm, mida öösiti tunnen. Et ma kukun taevasse.
Tavaliselt panen ma siis päikeseprillid ette ja vaatan lakke. Kuni silmad ära väsivad. Või mõtlen ühele inimesele. Just temast ma tegelikult rääkida tahtsingi.
Tundsin kunagi tüdrukut, kes kartis lepatriinusid. Tal olid hästi suured ja ilusad silmad. Talle meeldis mind üle raamatu piiludes nendega silmitseda. Kui ta naeris, siis tekkis tema silmanurkadesse tohutu hulk väikseid kortsukesi. Ja ta armastas naerdes silmi kissitada. Nagu vaataks päikesesse. Mulle meeldis puudutada nimetissõrmega ta nina ja öelda - piip! Ta hakkas siis alati itsitama.
Ei. Me ei olnud armastajad, kuigi ta oli vist minust pisut sisse võetud. Tal olid tedretähnid. Sellised vaevumärgatavad. Aga mina nägin neid ükskord Pärnu maanteel. Me läksime Peda keeltemaja ees üle tee ja jäime kuidagi kahe trammi vahele seisma, mis eri suundades sõitsid. Ta surus end minu vastu ja ma hoidsin temast kinni... Mul tekkis tookord hirm, et tuulehoog, mida trammid tekitasid, võib ta õhku tõsta ja siis lendleb ta minema nagu paberileht... Kuskile pilvedesse. Nagu too tüdruk sealt Iain Banksi "Herilase vabrikust". Ja sellepärast hoidsin teda kinni.
Ta sai vist valesti aru ja suudles mind. Ja siis ma nägingi tema tedretähne. Kui trammid olid minema sõitnud, siis vaatas ta mulle otsa. Alt üles. Ta oli pagana lühikest kasvu. Ma mõtlesin paaniliselt, et kui kuradi varavastele ta pidi olema tõusnud, et mind suudlema ulatuda ja ma ei osanud käituda. Aga ta vaatas oma suurte silmadega mulle otsa ja ma puudutasin nimetissõrmega ta nina. Piip!
Ta lasi pilgu langeda ja vabandas pominal. Ta käed lasid minust lahti ja ta oleks peaaegu astunud ühe kollase Volga ette, mis mööda kihutas. Ma haarasin ta seljakotist kinni ja tõmbasin enda vastu, Volga eest ära. Tundsin, kuidas ta värises. Ma ei tea, kas ta oli pahane minu või enda peale. Või kas ta üldse pahane oli? Ma suudlesin teda selja tagant lagipähe ja siis ta põgenes. Kolm päeva ei tulnud ta loengutesse. Ei vastanud helistamisele, kuigi ma küsisin õppeosakonnast ta telefoninumbri ja puha. Lõpuks võttis ta ema vastu. Tol ajal olid lauatelefonid. Ema küsis, et kellega ta räägib. Ma ei osanud midagi vastata.
Kui ta uuesti loengutesse tuli, siis istus ta minust hästi kaugele. Ta tuli eraldi, pisut hiljem. Ma kirjutasin talle kirjakese ja saatsin teiste kaudu tema poole teele. Kiri liikus. Üks poiss, kes kandis talvel vasikanahkset kasukat aga pidurdas. Ta voltis kirja lahti ja luges seda. Pille Kippar märkas kirja ja palus tüübil tõusta. "Loe meile ette, mida te seal kirjutate?"
Poiss tõusis ja luges: sul on tedretähnid ja sa kissitad suudeldes silmi! Osad muhelesid, osad vaatasid arusaamatuses üksteisele otsa. Pille Kippar küsis, et kas see kiri oli määratud poisile? Poiss vastas, et ei. Pille Kippar ütles, et mida me sellest järeldame? Poiss ei osanud korraga midagi öelda. Pille Kippar läks ja võttis kirja ära. Rohkem ta toimunut ei kommenteerinud.
Sellel lool ei olnudki mingit lõppu. Me suhtlesime hiljem jälle täitsa talutavalt, aga ma ei puudutanud enam kunagi ta nina. Ja ei öelnud - piip! Ja tema ei tulnud enam kunagi minuga koos üle tee. Ei Pärnu maanteel ega mujalgi. Öösiti ta meenub mulle mõnikord - siis kui ma seda hirmu tunnen. Ja ma mõtlen, mis temast saanud on? Ja siis mõtlen ma, mis Pille Kipparist saanud on? Ta peab vist olema paduvana nagu Metuusala. Siis panen ma päikeseprillid ette ja vaatan lakke.
Ma tean, et inimesed kardavad väga erinevaid asju:
kurge tee ääres, sest ta võib lendu tõustes autoklaasi lennata
kardavad, et kuskil pilve piiril on üks kits, kes nad üle loeb
kardavad metsa eksida
kardavad unistada
kardavad, et fooris süttib punane tuli ja ei lähe enam kunagi roheliseks
kardavad ämblikke, nahkhiiri ja sebrasid
Aga too tüdruk kartis lepatriinusid. Ja tal olid tedretähnid. Ja ma usun, et ta oli oma südames väga hea inimene. Kindlasti parem, kui mina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar