Pidalitõbise päevaraamat

Täna siis teine päev ametlikus karantiinis. Kui eilne hommik ja päev kulus jahmerdamistele ning plaanide sättimisele, siis täna hommikul sain juba rahus tööle hakata. Keetsin endale putru ja suure laari teed ning avastasin, et sidrunhein hakkab otsa saama. Viimase portsu ostsin Pärnust, peab vist Annekale kirjutama. 

Pidin hommikul ka vastama väiksele intervjuule ja taaskord jäin mõtlema selle üle, et mis siis kultuuri ja keelt tegelikult elus hoiab. Kultuuri puhul on lihtne - kui ta muutub osaks noorte argipäevast, siis on selge, et ta elab. Aga keele puhul? Kui ta seguneb noorte anglitsismide ja slängiga, siis - kui palju seal säilib tegelikult keele klassikaline puhtus? Või kas seda ongi tegelikkuses enam tarvis säilitada?

Näiteks rahvalaulu ja -tantsu puhul suudan ma aru saada, et nende eluspüsimine saab toimuda läbi nende muutumise ajas. Kuni Pärt Uusberg ja Rasmus Puur muusikat kirjutavad ja seda laulupeol ette kantakse, kuni Trad Attack ja Kukerpillid folkloorseid sugemeid edasi kannavad, seni säilib laulukultuur ka reaalselt. Tantsu puhul sama - uuemad tantsud ju kasutavad samuti reilenderi või labajala samme jne. 

Mäletan, kuidas tantsupeol tegid saarlased lastele puhkehetkel Tuljaku lõputõstet ja see tekitas seal kõrval laagris olevates eakamates rahvatantsijates küsimusi, et Tuljak on ikkagi puhtalt täiskasvanute tants, et kas see on ikka sobilik? Sisuliselt kindlasti, aga ikkagi mind häirib natuke, et lapsed pidid suure finaali ajal lihtsalt staadioni kõrval lehvitama. Loomulikult tekitab see mõnedes suuremates lastes juba ihaluse ise Tuljaku radadele sammuda, aga väiksemates tekitab ta vaid arusaamist, et nemad on sellel peol vaid augutäide, kes olulise sündmuse ajal tohivad vaid suurematele kaasa elada. 

Ja ma saan aru, et on noorte- ja lastetantsupeod jne... Aga siin on olemas sisuline konflikt ja see tuleks lahendada. Kas siis lapsed üldse eraldada suurte tantsupeolt või mõelda neile oma "tuljak" välja. Ja jälle - staadionil on niigi vähe ruumi ja nii edasi ja nii tagasi. Aga mingis mõttes olen ma samamoodi kimpus selles probleemis, et kas "jap" ja "jep" peaksid tungima eesti keelde või mitte?

Kui eesmärgiks on keele püsimajäämine, siis kindlasti tuleb selle kõigega leppida, sest keelates saavutame me situatsiooni, kus pöördutaksegi sellisel juhul üldse inglise keele poole. Samas suudavad vaimukamad noored integreerida ka eesti keele omapära ingliskeelsesse suhtlusse, mis omakorda võib huvi tekitada mõnes austraallases, kanadalases või britis. 

Sama situatsioon on rahvariietega. Ma saan aru, et kui me tantsime autentseid tantse ja mängime autentseid rahvamänge, siis on omal kohal museaalne väärtus ning selle fikseerimine. Aga tänapäeval, kus tantsusamm tugineb küll autentsele sammule, kuid tantsud ise on juba edasi arendatud, ei saa ma kuidagi nõus olla autentse rahvariide traditsiooni järgmises. Miks me ühes komponendis siis ajame luubiga järge ürikutes, aga teises liigume loovalt edasi? Seda enam, et tegelikult pole paljude piirkondade tantsurühmade rõivad kuskilt-otsast selle piirkonna traditsiooniliste rõivastega seotud. 

Aga väikese kultuuri püsimajäämiseks on paratamatult tarvis, et see traditsiooniline kultuur liiguks sakraalselt tasandilt argipäeva. Setokeelne räpp hoiab seto keelt kindlasti püsivamalt elus, kui leelokoor. muidugi juhul, kui see räpp tuleb ikkagi setokeelsena nende noorte räpparite keelest, kodust ja südamest. Riikliku tellimusena võib ta muidugi abipaketina toimida, aga pigem saaks seda kasutada ideena, et noortel selline mõte üldse tekiks. 

Eks see kultuuri antroposoofia ongi üsna keeruline ja hall ala. Lõpuks teeme me arengumaade misjonäridena kõike, et sealseid julmi traditsioone välja kitkuda. Näiteks oleks ebahumaanne, kui me koguksime ühel kenal sügispäeval kõik Rakvere eakamad kokku, sunniksime neid ronima mõne kõrge kuuse otsa, mida kõik noored siis elu eest rapatama hakkaks, et eluvõimelisemad vanurid välja selgitada. Loomulikult tantsivad sellised kombed tangot vaid minevikuga paaris, aga seda enam tekib küsimus, et miks me kuskil sukavärvis ja särgipalistuses seda autentsust siis taga ajame, kui me tegelikkuses tanstime neis rõivastes mitte-autentseid tantse ka. Ja laualame uusi laule? 

Aga mida mina ka tean. Ise ei viitsinud täna habetki ajada. Pean nüüd hakkama hoopis üht komöödiat lugema. Eile Peeter helistas ja peame juba tasapisi hakkama mõtlema 22 aasta sügisele. Lisaks lubas Helen saata hooaja avaõhtu laulud, et äkki saan sedapidi kuidagi täpsemaid vahetekste otsida. Eks näis. Vähemalt oli ema terve. Tegelane ka eile õhtul. Ja teatrist hommikul ka ei olnud veel kuulda kellestki, keda oleksin nakatanud. Enamik on niikuinii vaktsineeritud. Eks siis päeva peale näis. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

nooruse muretud mängud

Täna hommikul hakkas üks auto tänaval huilgama. Ärkasin üles. Viimasel ajal on uni arusaamatult hea. Magan mõnikord seitse-kaheksa tundi ja ...