Kaheksas päev

Kaheksas päev ja endiselt ei mingeid sümptomeid. Pole enam isegi meili saadetud, et seireuuringuid jätkata. Täitsa piinlik lugu:-) Peaksin äkki ise neile kirjutama? Tere, kirjutan teile esimest korda. Minul läheb hästi, kuidas teil läheb? Väike Urmas. Kaheksandat päeva üksikkongis. Aga õnneks lugesin eile just uudisest, et eelmine seire andis tulemuse 2500 uuritava kohta 11 positiivset. Ja vaktsineeritutel ei olegi sümptomeid enamasti. Aga see vaktsineeritud positiivsete protsent oli nii olematu ikkagi, et tegelikult tundub täitsa ohutu. Seega kõik vaktsineerima. Minu isiklik kogemus ütleb, et see päästab. Olin küll paar päeva kerges palavikus pärast vaktsiini, aga see-eest jooksin viirusest läbi nagu nuga läbi või. Aga võib olla on selles süüdi ka mu ebatervislikud eluviisid. Organism on harjunud rünnakutega? Ei tea. Paneksin oma zetoonid ikkagi pigem vaktsiini peale. 

Eile juhtus ikkagi kentsakas lugu ka. Kuna tööd on hakanud kuhjuma, siis võtsin end kokku ja püüdsin võimalikult palju ära teha. Saingi kenasti 10 tunnise tööpäevaga maha, aga kuna viimane valuvaigisti veel õhtul toimis, siis mõtlesin kell kuus, et hakkan koristama. Teen alguse ära niipalju, kui jaksan. Eesti mees on otsustanud, Eesti mees teeb ära!

Kuigi viimasest koristamisest oli 2 ja pool nädalat alles, oli aknalaudadel selline mullakiht, et täitsa hirmus oli neid puudutadagi. Aga kuna valuvaigisti toimis, siis jätkasin vapralt. Magamistoa sain korda, pesin ka põranda ära ning tundus, et oh, mis see suur tuba siis ühe kõvera Eesti mehe käes ära ei ole. Kööginurk oli niikuinii korras juba. 

Hakkasin siis tolmuimejaga kummargil pihta ja järsku saan aru, et kõik! Rohkem ei jõua! Põrguvalus on juba! Vajutasin tolmuimeja kinni ja selgus, et ma ei saagi enam sirgeks. Absoluutselt ei saa. Roomasin mööda diivanilauda siis edasi-tagasi ja püüdsin kuidagi kuskile istuda, aga absoluutselt ei saa paremat tuharat toetada ega üldse järsult liigutada. Sellised piksenooled lendasid silmist nagu Tomi ja Jerry multikas. 

Lõpuks heitsin põrandale pikali, et äkki läheb üle. Lamasin ja mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen? Omamoodi oli väga koomiline ka. Hakkas natuke külm. Aken oli magamistoas lahti, ise üleni higine. Roomasin vannituppa ja käisin dushi all ära. Ronisin kuidagi voodisse, võtsin öise tableti sisse, et küll need spasmid leevenevad ja saan lõpuks sirgeks. Lugesin Hawkingut, sest see oli ainus raamat, mis koristamise käigus voodi kõrvale alles oli jäänud. 

Lõpuks tekkis ikkagi vajadus tõusta. Puhtalt füsioloogiline. Isegi kõver Eesti mees on kahjuks inimene. Veeretasin end kuidagi istukile ja proovisin tõusta. Parem jalg oli täiesti surnud, ainult sääremari oli elus ja valutas nagu kurat. Ja muidugi parem tuhar ka. See ei sure vist enam kunagi ära.  Aga püsti ei saanudki. Lihtsalt jalg ei kandnud enam. 

Lamasin siis seal kõveras ja mõtlesin, et kui Hawking suutis, küll siis mina suudan ka. Lükkasin end vastu seina hooga püsti ja liibudes mööda seinu, laudu, uksi ning pesumasinat jõudsin eesmärgile. Aga kõige selle rännaku peale tundus, et minu füsioloogiline vajadus oli parajasti kuskile varvast visanud. Kükitasin siis vannitoa põrandale maha ja mõtlesin: Hawking suudaks! Hawking suudaks! Ja samal ajal ajas see kõik nii pööraselt ka naerma. Kujutlesin Hawkingut kempsus endale kinnitamas - Mina suudan! Mina saan hakkama! Mina teen selle ära! Sain singulaarsusega hakkama, saan sellega ka!

Itsitasin seal kõveras siis omaette ja lõpuks võtsin ette pika tagasitee voodisse. Olin teel ikka mitmeid aastaid, kuni lõpuks päästva magamistoa ukselingini ulatusin. Kui lõpuks voodisse sain ja ennast mõnusamalt kägarasse olin sättinud, tundsin kuidas muutun jälle inimeseks ja kõik minu füsioloogilised vajadused saabuvad minu juurde tagasi. Tore. Alustasin uuesti oma pikka teekonda kaugesse Läände. 

Edasi enam rohkem nalja ei saanud ja sellel ma pikemalt ei peatu. Hommikul aga tundsin, et endiselt jalg ei kanna. Oli veel hämar ka ja üldse selline lootusetu. Lugesin mitu päeva 6. septembrini on. Tundus, et ikka liiga palju. Mõtlesin korra, et äkki peaks kiirabisse helistama. Siis mõtlesin jälle Hawkingule ja sellele, et 6. septembrini on veel väga palju päevi. Otsustasin kiirabi jätta selleks hetkeks, kui ma enam üldse kuidagi püsti ei saa. Roomasin mööda seinu ja mööblit kööki. Võtsin oma algocalmi tabletid sisse ja siin ma nüüd olen. Juba kenasti neli tundi tööd tehtud ning tuju hea.

Teen nüüd väikse pausi, võimlen ja söön ja siis proovin edasi, aga öösel pean küll õue jalutama minema, muidu sureb Metuusala vaarema reedel nälga. Ja tegelikult tahaks ka tantsukaaslaseid näha, neil on päeval proov. Ning kui taevas tahab, siis äkki suudan õhtul isegi kontserti vaatama minna. Nii tahaks õue ja inimestega suhelda juba. Laupäeval pean niikuinii Petserimaale sõitma. Ühe korra võiks ju selle igatsusloo ka publikuga üle vaadata. Pealegi lubati torti pakkuda pärast. Aga eks näis. Üks päev korraga. Peaasi, et huumorimeel ära ei kao. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...