Täna öösel silmitsesin pikalt hulkuvaid ööpilvi. Oli jälle selline hetk, et muuks tegevuseks polnud piisavalt keskendumisvõimalust. Vihm ja mitte just kõige jumalikum enesetunne. Hommikul väntasin kere "morfiini" täis ja tööl suutsin juba enda üle irvitadagi jälle. :-)
Siiski - miskipärast teebki sügis mind alati õnnelikuks. Olgem ausad - suveks on seda ümbritsevat ikka natuke ülbe nimetada. Kui päev läbi on selline arusaamatu valgus, mille "hommikulise" või "õhtususe" määratlemiseks jääb väheseks ka Immanuel Kanti süvaanalüüsist - siis ei ole tegemist suvega. Siis on see sügis. Ütleme, et mitte veel nii hiline, et suusatama minna, aga siiski piisav, et depressiooni süveneda.
Aga mulle sobib. Hakkasin mõtlema, et mulle on tegelikult meeldinudki eriti just need reisid, kus olen udusel varakevadel Iirimaal või lörtsisel talvel Rootsis või sompus sügisel Berliinis, kus käimas betoonivalu maailmameistrivõistlused ning ida-osa on alles kapitaal-remondis ning ehitustolm varjab selle pilvedesse pakitud vähesegi valguseraasu. Või tuisuga vooderdatud Moskvas. Ühesõnaga - mida ilmetum ilm, seda õnnelikum ma reisil olnud olen. Ja kui avatakse kaamosereisid kuule, siis ilmselt lähen magamiskotiga reisibüroo ukse taha juba eelmisel õhtul järjekorda moodustama.
Tööl panin asjad kenasti ritta ja sain isegi kõik kokku lepitud ja kirjad ära saadetud. Hommikul jõuab alati rohkem. Nüüd ootan, millal Triinu kõrvalkabinetist koosolekult tuleb ja siis veereme Koolimäe poole, kus kamp dramaturge on end kaheks päevaks ankrusse heitnud. Eks siis homme saan siia ka mõne pildi panna jälle. Ei viitsinud täna ka Põlluaasa pilti kuskilt sisse vehkida. Järgmised tabletid krõbistan alles kahe tunni pärast. Ja neurokirurgini on jäänud veel 15 päeva. :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar