Täna jätsime Metuusala vaaremaga erandkorras kirikureisid ära. Pikem sõit ei ole eriti näidustatud. Niikuinii pidime täna Kristjaniga kokku saama. Tal oli muidugi juba pool maailma valmis. Ja kostüümide stilistika jälle selline - lihtne ning loogiline. Põhimõtteliselt personifitseeritud putukad. Ja korteriputukad on loomulikult tüsedusele kalduvad ning lodevamad. Ja lava tuleb lakooniline, valge, mis joonistab ka karakterid paremini välja. Maailm paigas. Peangi täna kuidagi rollid ära jagama.
Pärast viisin ta rongi peale ja ostsin muidugi Pätsist kooki. Jaanusega rääkimiseks peab end varustama kõige võimalikuma magusaga. Ta räägib alati nii kirglikult ja auke jätmata, et siis on vähemalt tore süüa samal ajal. Kuigi tal oli ka mida rääkida. Ta oli ikka kogu asja päris korralikult läbi mõelnud ja nüüd mul polegi muud, kui seda sisuliselt vormistama hakata. Sain volitused ka "oma" Kristjani projekti kaasa tõmmata muusikalise juhina. Vaatame, mis "oma" Kristjan ütleb.
Lugesin lõpuks ka Nipernaadit ja hämmastav, millise järjekindlusega ta ikka looduspilte loob. Ma saan aru, et nendega pole midagi peale hakata, aga vähemalt hammustasin läbi, miks ta esimese peatüki Victor Hugod paneb ja terve peatüki surnuks kirjeldab. Tal oli vaja luua meeldejääv pilt kevadest. Romaan lõpeb ju märgiliselt sügisel, mil Toomas saab Inriidile vastu põtkida - veel pole kogu maa kaetud valge lumega... Aga eks ajastu ise ka oli selline, et kirjanik elatuski suures osas epiteetidest ja kirjeldustest.
Peangi nüüd edasi töötama. Homme peaksin hommikul teatrist läbi lipsama hommikul ja mõned kuupäevad kokku leppima. Päeval dramaturgide suvelaager. Läheme Triinuga koos, siis saab lobiseda natuke. Eks näis, kuis homme mahti jääb. Kiireks hakkab kõik jälle minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar