ehakumas

Kuna mu õhtune vangielu ei kulge kuidagi teisiti, kui hommikunegi, siis mõtlesin, et panen siis endale õpetuseks (ja ka hoiatuseks!) kirja ühe Wilde loo vanaduspäevadeks või nii. Sain nad lõpuks kõik toimetatud. Ei olnudki nii lihtne nagu arvasin. Hakkan alla käima. Kärpimine teeb muidugi alati asja ka raskemaks, kui omadussõnadega laiata ei saa ja kujundid pead hästi tihedaks kontsentraadiks kokku pressima. 

Kuna algversiooni lõpp on selle loo puhul natuke liiga sümbolistlik, siis värskendasin seda natuke Ackroydi tõlgendusega. Aga kuna pidin teda ikkagi lühendama, siis tegin natuke oma tõlgenduse veel omakorda Ackroydi tõlgendusest. Ma saan aru, et Ackroydil oli aega seal mitu lehekülge lällata - aga eks ma kunagi pöördun ka tema poole. Tema "Oscar Wilde viimane testament" on mälestuses vaata, et paremgi kui Oscar Wilde ise. Seda enam, et kui ühte Wilde lugu saaks panna lugema Tarvo (Seda ma siia siiski üles ei riputa. Kes tahab kuulda, peab tulema RT hooaja avamisõhtule.) 

Olen kogu aeg mõelnud, et kui keegi suudaks selle Ackroydi Wilde loo monotükina välja kanda, siis oleks see justnimelt Tarvo. Hea olekski nüüd kuulda, kas ma rehkendan valesti? Aga lugu ise: 

Elas kord keegi väga vaene noormees, kes armastas üht vaest külatüdrukut. Igal õhtul kohtusid nad ehakumas kauni järve kaldal, hoidsid üksteise käest ning olid õnnelikud. Ühel õhtul leidis too noormees järve kaldalt laeka kuldmüntidega. Tema armsam polnud veel tulnud ja nõnda silmitses noormees münte. Neil oli kellelgi võõra kuninga vana ja väsinud nägu. Lõpuks, kui tüdruk tuli, näitas noormees oma leidu ka talle.

„Kallis, vaata, milline õnn!” hüüdis ta õhinal. „Nüüd on tarvis lihtsalt see maa üles leida, kus valitseb too võõras – vana ja väsinud näoga kuningas ja siis oleme me rikkad!”

Aga tütarlapsele noormehe mõte ei meeldinud. „Meil on kõik olemas, mida me vajame. Igal õhtul kohtume siin järvekaldal ja hoiame teineteisel käest. Meile pole tarvis selle võõra kuninga varandust.” püüdis ta noormeest tagasi hoida. Aga noormees läks ikkagi laia ilma rändama, et üles leida too mündil kujutatud vana ja väsinud näoga kuningas.

Vaene mees rändas läbi kogu maailma. Ta rändas läbi maade, mis olid põuast pragunenud ja rändas läbi maade, kus mäetippe kattis lumi. Ent kuskil ei kohanud ta maad, mida oleks valitsenud too vana ja väsinud näoga kuningas tema müntidelt.

Iga kord, kui vaene mees mõnda linna jõudis, näitas ta oma münte inimestele, kes tema ümber kogunesid. Aga inimesed vaatasid münte ja ütlesid: „See on valeraha. Ja see kuningas sel mündil on valekuningas!” Ja kui mees järjekordsest linnast lahkus, saatis teda kõikjal linnarahva naer.

Vaene mees rändas ikka edasi. Ühel õhtul jõudis ta kaunile järvekaldale. Ehakumas silmitses mees ümbritsevat ilu ja märkas eemal seismas üht vana naist, kes nuttis.

Mees läks naise juurde ja küsis tollelt, miks ta nutab? Vana naine vaatas järvele ja jutustas, et kunagi aastaid tagasi käis ta siin järve ääres oma armsamaga istumas. Neil oli kogu elu alles ees ja nad olid õnnelikud olnud, aga siis leidis too noormees ühe laeka, kus oli mündid kellegi võõra kuninga vana ja väsinud näoga. Ja siis läks too noormees laia ilma seda kuningat otsima. Aga tüdruk oli teda oodates väsinud ja halliks läinud.

Noormees peitis häbenedes pilgu järvepeeglisse ja silmas seal ootamatult iseenda peegeldust. Aga see ei olnud enam tema nägu. See, peegeldus, mida ta järvevees märkas, tundus talle kuskilt tuttav. Kui ta laekast mündi võttis, sai ta viimaks aru, et too vana ja väsinud näoga kuningas müntidelt, mis pidid talle rikkuse ja õnne tooma, oli hoopis tema ise.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...