seitsmes päev vangis

Homme hommikul täitub siis täpselt nädal üksikvangistuse algusest ja ikka ei nohupoegagi. Kuigi eile tundsin pisut, et nagu oleks kurgus midagi ja nina oleks veits tattis. Aga nuuskasin nina ära ja sinnapaika see jäi. Ütleme siis ülbelt, et need moodsad viirused on minu käes nuusata.

Päeval helistas veel Tamara ja andis teada, et Tartusse lähen ma hoopis neurokirurgi vastuvõtule ja nad tahavad teha mingid uued ülesvõtted. Huvitav, kas see on nüüd hea või halb. Ega mind see lõikamine ka niiväga nüüd ei vaimusta. Kõige parem oleks sedasi sõrmenipsust terveks saada. Aga uskudes vanarahvast on see ilmselt võimatu. Hobustega tuleb, härgadega läheb... Või kuidas nad seda häda ja õnnetust kraaksusid. 

Peaksin kirjutama nüüd midagi näidisliku kohtuprotsessi laadset Indreku kohta. Kunagi lubasin Toomas Haugile. Mingid mõtted on kogunenud, aga läbivat joont jälle pole. Ideed. Ma ei saa aru, kunagi see mind üldse ei morjendanud, et mul pole seda läbivat "punast lõnga", aga nüüd enam ei saa isegi ilma kuskilt-otsast kangutamagi hakata. Täitsa piinlik. Omast arust ei ole veel nii vana, et parim enne kuskil kaubalaos seistes mööda oleks veerenud. Alkoholil oli ikka oma voorus - keerata vastutustunne ja põdemine nulli peale. Aga suur poiss juba, olen ka teisiti hakkama saanud. 

Niisiis - Indrek. Indrek Paas? Kõige klassikalisem ja tüütum küsimus, kas ta tappis oma naise Karini? See jääb kohe välja. Tegelikult ei huvita see kedagi. Ja pole ka vahet. Siis muidugi - tagasi Vargamäele ja patukahetsus? Indrek, kui Jeesus lunastust otsimas? Juba parem. Aga siis võiks juba liita ka ema Mari liini. Mind ikkagi huvitab, kas Indrek andis emale surmava annuse rohtu? Loogiliselt ei saanud ta seda teha. Ka Tammsaare vihjed sellisele võimalusele on pigem uduvihmast kastetud. Aga miskipärast inimesena mulle tundub, et tegelikult oleks ta olnud küll selline mees. Eriti kontekstis - Jussi kivi. 

See Jussi kivi mind ükskord veel hauda viib! Sellega on umbes sama asi nagu ma mäletasin kunagi väga selgelt, et lugesin kuskilt Tõest ja õigusest välja - Indrek nägi Mari silmades Jussi hirmu. Aga sellist asja ei ole olemas. Isegi alltekstina pole. Ja ometi kummitas see lause mind kunagi nii kohutavalt, et kirjutasin kogu Jussi kivi loo läbi selle Mari silmades nähtud Jussi hirmu. 

Peaksingi laskma Kristjanil tuua kõik "Tõed ja õigused" siia, et see kuradi Jussi kivi ükskord lahti lammutada. Ma saan aru, et mingi kujutlusvoog hakkab lugedes oma elu elama ja kui ainult tõlgendada, siis tõlgendadki end lõpuks nii kuradi rappa omadega, aga kogu see Jussi kivi rännak on tammsaarelik. On nii roppu moodi tammsaarelik, et ma ei suuda uskuda nagu poleks ta, vana raip, seda niimoodi komponeerinud. 

Lugu ise siis: Väike Indrek viskab põllul kiviga oma vanemat venda Andrest. Pihta saab ema Mari. Kivid on põllule sattunud isa Andrese kivide lõhkipõletamisest. Aga kivide põletamiseks kasutas Andres just seda kuuske, mille otsa Juss end üles poos. Aastaid hiljem vihjab ema Mari, et just see külg valutab, kuhu Indreku visatud kivi teda tabas. Ja just see valu viib ema Mari ka hauda. Just selle valu vastu ootab ta Indrekult rohtu. Aga Indrek ei tule linnast ja ei saada ka rohtu... III osa. 

Ja püüa siis olla objektiivne. Ega see nii lihtne polegi. Aga kuna mahtu on ka alla 10 tuhande tähemärgi, siis vist peaksin jääma ikka Indreku lunastuse juurde. Seda enam, et V osa lõpp on jälle tohutu kompositsioon. Kui Tiina ja Indrek Vargamäelt alla lähevad, siis on Tiinal õlgadel Mareti antud sall. Sellest kirstust, seesama sall, mille tegelikult Krõõt andis Maretile. (Kurat, oli ikka Maret?) Seega - jälle ring täis. Kui Andres ja Krõõt tulid Vargamäele romaani I osa alguses, siis V osa lõpeb sellega, et sisuliselt - Andres ja Krõõt lahkuvad Vargamäelt. Hea küll - Andres poja kehastuses ja Krõõt õlarätina Tiina õlgadel, aga ikkagi Vargamäe saab ju vabaks või nii? 

Täielikud vangi mõtted juba. Kogu aeg peab keegi vabaks saama või lunastuse leidma... Hommikul lebasin veel voodis 5 paiku ja vahtisin lage ja korraga hakkas Nipernaadi lugu peas ketrama. Esimene stseen peab olema Gailiti ja Toomase kohtumine. Gailit on Toomasele järele tulnud, aga Toomas pole endiselt nõus veel lahkuma. Ja siis hakkab enda elule õigustuste otsimine. Gailit ei pruugu enam ju olla nõus Toomasega, et mees andis neile naistele ka midagi vastu, peale enese sisemise mina rahuldamise? Aga ei tea veel. Sellega aega on. Ja kus see kõik üldse toimub? Lihtsalt üks ääremaa võõrastemaja? Või polegi kohal tähtsust. Mõni kohvik kuskil silmapiiril. Pärast seda tulebki maailma äär, kust inimesed alla kukkuvad, kui neil kellegi käest kinni hoida pole. Ja Katariina Jee päästab Nipernaadi? Või peab see ikkagi Inriid olema? Või hoopis Gailit ise? 

Ega ei teagi. Aga hea on kuskil mõtlemas käia jälle. Eriti siis, kui kellegagi rääkida ei ole. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...