Olen endiselt elus. Sümptomid puuduvad jätkuvalt. Täitsa piinlik kohe tunnistada. Täna püüdsin täita uuringutelt saadetud küsimustikku. Kuigi ma alguses vastasin, et sümptomeid pole, mis läks ka läbi, siiski ilmus viimase küsimusena: kuupäev, millal sümptomid kadusid või leevenama hakkasid? Ja sealt edasi minna vastamata ei saanud. Mis ma siis teen? Eks ma panin siis selle kuupäeva, mil ma nakatumisest teadlikuks sain. Kuigi - nüüd jääb jälg nagu mul oleksid ikkagi sümptomid olnud?
Üks küsimus oli veel imelik, et mida ma olen teinud ja kui paljude inimestega kohtunud küsimustikule vastamisele eelnenud nädala jooksul. Aga sinna sai panna kokkupuuteid vaid tööl või koolis. Kuidagi püüdsin siis olla nii täpne, kui oskasin, aga tegelikkuses on need andmed ikkagi valed. Sest Viru folk ei kajastu seal kohe kuidagi. Natuke hakkab pettumus tekkima selle uuringu osas. Alguses mõtlesin vähemalt, et minu totrast kogemusest saab maailm teavet juurde, aga praegune küsimustik tekitab kahjuks mulje, et uuritakse pigem nakatumist töökohal ja/või koolis. Huvitav, kes üldse suvel koolis käib?
Selline huvitav elu siis pidalitõbisel. Ainult jalg valutab täna hullumeelselt. Tunnikese pean veel vastu pidama, siis saan uue kodeiinikokteili sisse, mis "ensümeerub" maksas morfiiniks. Täna pean siiski teise satsi veel tegema, pean natuke töötama. Helen saatis mulle hooaja avaõhtu plaani ära ja püüan nüüd Triinuga valitud jutte natuke kujunditundlikumaks ja poeetilisemaks ümber kirjutada.
Ma saan aru, et see kõlab ülbelt - kirjutan Wilde lood poeetilisemaks ja kujunditundlikumaks, aga tegelikult on see üpris lihtne, kui oled 20 aastat sõnade rütmide, kõlade ja värvingutega tegelenud. Wilde häda oligi selles, et ta tegelikult jutustas neid lugusid, aga kirja panid nad enamasti inimesed nagu Gide ja teised keskpärased fännid. Hea küll - ka Peter Ackroyd, kes on ikkagi väga loov kirjanik. Aga kui Ackroyd on juba omaette Wilde keele loonud, siis teised on ikkagi suhteliselt matkijad.
Kõige tüütum ongi see viimane tund oodata, et saaks nüüd uued valuvaigistid sisse võtta jälle. Selle viimase tunni ja eriti pooltunni jooksul hakkab kõik nii pööraselt valutama, et tahaks üldse aknast välja karata või autosse istuda ja vastu mõnd seina kihutada. Kõige hullem - et siis ka maks nagu valutaks kohe. Siis ei julge juba sellepärast varem oma tablette sisse krõmpsutada. Aga kui sisse olen võtnud, siis lakkab ka kujuteldav maks valutamast. Siis tuleb vaid oodata, millal morfiin mõjuma hakkab.
Ühesõnaga - olen endiselt elus ja püüan võib olla siis mõne kujundlikuma kastreeringu siia ka õhtupoole üles sokutada. Wildel on maailmale veel nii mõndagi öelda. Isegi 121 aastat pärast oma surma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar