Jumalaga, Petserimaa igatsus

Täna siis viimane Petserimaa igatsus. Alati on natuke nukker jätta jumalaga asjadega, mis õnnestuvad sellisel määral. (Eriti veel, kui ei saa kohale minna:-( Ja see lavastus on küll üle mitme aasta jälle selline osalus olnud, mida ootad ja millest unistad ja mis võiks igal aastal olla. Ja kuigi seda oli aimata juba kevadel, kui Triinu, Heleni ja Kellyga Tartus kohtusin ning kirjutasin, et "nii värske on töötada meeskonnaga, kus ühe osalise ideest haaratakse kinni ja arendatakse midagi uut." Tavaliselt käib enamasti selline trupi kõige autoritaarsemale tegelasele tõestamine, et usu mind, see töötab ja sealt saab juba edasi minna... Selleks autoritaarsemaks isikuks on enamasti lavastaja. Aga Helena käitus selles suhtes väga küpselt ja huvitavalt, et loomulikult olid tal omad kindlad nägemused, aga ta ei hakanud neist isegi rääkima teistele enne, kui oli väga tähelepanelikult kuulanud teiste mõtted ära ja kaasa arutanud. Loomulikult minu enda puhul mängis väga suurt rolli ka isiklik aspekt. Ja see, et julgesin end küpsetada, grillida ning piinata. Nüüd tuleb paar aastat taastuda ja puhata ning mitte väga isiklikke asju enam ette võtta. See oli ikka tegelikult kohutav talv.


Üldse on olnud tervise mõttes väga ränk aasta, nii vaimselt, kui füüsiliselt. Aga kui see nüüd läbi saab, siis seda enam on tunne, kuidas tahaks jälle ilma segajateta tööd teha. Hommikul voodis hakkas Nipernaadi pilt jälle lahti rullima. Võib olla sellepärast, et lugesin õhtul. Nüüd on tavalektüür taas voodi kõrval Tammsaare välja vahetanud. Aga hämmastav asi torkas silma - Nipernaadis on ikka väga suur annus jonnakat ja iseteadlikku last, kes alati peab saama just seda, mida tahab, kuigi ta ei teagi kunagi, mida ta täpselt tahab. Siiski - kui ta selle saanud on, siis teab ta küll korraga komakoha täpsusega, et just seda ta tegelikult saada ei tahtnud. Aga seda huvitavamaks uurimine läheb. Kuigi üks vastus on juba ka olemas. On uurimatagi selge, et see mees põgeneb millegi eest. Millegi eest, mida ta väga kardab. Aga veel ei jää silma need kohad, kus Gailit teda reedab. Selleks peab jälle ja jälle seda üle lugema, et hakkaks märkama, kus need vihjed tegelikult peidus on. 

Tammsaarega on selles suhtes lihtsam, et tema kirjutab lahtisemalt ja teda olen ma juba nii palju ka lugenud, et nüüd keskendub tähelepanu just errorite otsimisele, aga Gailit on kõvasti napim kirjutaja. Ta küll lällab ja laamendab oma ilukõnes epiteetide ja kujunditega nagu viimane katusekambri poeet, aga vihjeid tegelikule alltekstile poetab ta, raibe, ikka väga kadedalt. Mingil määral ta muidugi ka ei mõelnud kompositsiooni mõttes läbi oma asju. Või vähemalt võrreldes Tammsaarega on tema kompositsioon ikka üsna ligadi-logadi. Siiski mõned teosed on temalgi väga puhtalt läbi töötatud - Leegitsev süda näiteks ja Karge meri. Aga pigem elabki Gailit tundlikumalt ja terviklikumalt end välja novellides. Tema romaanid kipuvad kuidagi lappesse minema nagu Ekke Moor ja Isade maa.  Nagu teda ennast ka ei huvitaks, et kuidas see kõik lõpeb. Aga hästi kirjutab ta igal juhul. Juba ta kirju on lust lugeda. 

Homme siis tuleb Kristjan. Pean natuke ette valmistuma. Saab Lepatriinudega lõpuks ka ringi peale. Ja kell neli pean Jaanusega rääkima, et ma ei unustaks. Tal on üks tantsukava mõttes. Kuidas Setod läbi Kesk-Eesti Saaremaa tantsupeole läksid. Selline kolmest tantsukontserdist kava Setomaal, Kesk-Eestis ja Saaremaal. Ja kuna ma ise nüüd tantsida ei saa, siis tuleb vähemalt tantsijate ümber keerelda. Jaanusega oli Toris kena koostöö ja võib olla kaudselt just tema mind rahvatantsu poole ka lükkas esimese mõttelise sammu :-) Kuigi ilma Tiiu, Triinu ja Tegelaseta poleks ma sinna päriselt kunagi kohale jõudnud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

nooruse muretud mängud

Täna hommikul hakkas üks auto tänaval huilgama. Ärkasin üles. Viimasel ajal on uni arusaamatult hea. Magan mõnikord seitse-kaheksa tundi ja ...