Jah. Lõpuks ometi ka mina. Eile, pärast oma sõõrikus kelgutamist käisin möödaminnes ka covid-testi tegemas. Kutsuti pisteliselt ja lubati teada anda, kui palju mul antikehasid ja puha. Ikka tundus tore aidata teadust ning ühtlasi saada aimu ka sisekosmoses toimuvast. Täna hommikul sain kõne - teretulemast pidalitõbiste seltsi! Kusjuures ausõna ei ole mitte midagi häda. Isegi õblukest haldjasammudel hiilivat palaviku-raasugi.
Helen, hea hing, tuli mõttele testida kiirteste minu kui professionaalse ja tunnustatud positiivse peal ning tõi mulle ühe koju kätte. Proovisin kohe ära. Või vähemalt nii kiiresti, kui ma suutsin aru saada, mida tähendavad sõnad - "puhverlahuse katsuti" ja "testkasseti süvend". Ja mis selgus - olen üdini positiivne. Kuigi teine rasedustriip oli õrnake, aga siiski piisav. Või nagu instruktsioon ütleb - "testjoone tugevus võib olla erinev sõltuvalt antigeeni sisaldusest proovis, seetõttu tuleb lugeda positiivseks mistahes värvivarjundit testjoone alas". Seega olen nüüd ametlikult haigeks kuulutatud. Loodan ainult, et ma pole kedagi nakatanud.
Aga väga ebamäärane tunne on küll. Nagu koerakutsikal, kes on pahandust teinud. Ainult ise ei saa hästi aru, et mis ma siis tegin? Õnneks ei pea inimestele silma vaatama ja saab omaette põdeda. Võib olla koristan isegi toad ära. Saingi eile tänu Liisale põrandalt voodisse kolida. Ta tõi mulle eile selle plaadi, mille ma kattemadratsi alla olen tavaliselt pannud, kui selg häda teeb. Öösiti hakkas põrandal magades juba külm, kui akna lahti jätsin. Ja üldse on voodis mugavam. Saab paremini püsti ja puha. Pealegi saab kapile nüüd ligi ja üldse on kõik rohkem nagu korras.
Eks ma siis hakkan nüüd vaikselt nokitsema neid mõtteid, mis hooaja avamiseks on tarvis teha ja ilmselt toimetan ka Lepatriinud korralikult ära. Mingeid tekstirütmilisi ja mõtteselguslikke asju mul Janno vast ikka lubab teha. Peangi talle kirjutama, et kuidas ta sellistesse asjadesse suhtuks.
Eks ma siis püüan need 10 päeva kuidagi üle elada. Peaasi, et ma nüüd kedagi nakatunud pole. Natuke hirmus on küll mõelda, et tegelikult käisin ju pühapäeval ka ema juures ja kirikus temaga. Täna veel oli ta igatahes täies elujõus. Lubas söögiga hakkama saada, kuni reedel õde tuleb.
Ma saan aru küll, et kaeblemine ei aita, aga vägisi tekib tunne, et see suvi on karma oma kibeda koorma mulle selga ladunud. Kõigepealt seljavalud, siis nüüd see lollakas olukord... Huvitav kohe, mis sorti sitta saatusel mulle veel varuks on? Teisest küljest - taevas tänatud, et ma vaktsineeritud vähemalt olen. Muidu ma oleks ilmselt juba kuskil lõõtsa otsas ja pilluks lusikaid nurka. Aga elame veel - kuni vastupidise kohta ümberlükkamatud tõendid puuduvad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar