Heh. Hommikul tegin täitsa mõnusalt tööd ja päris hea enesetunne on. Sümptomitest juba lootsin, et täna lõpuks olid nagu nina limaskestad natuke rohkem limasemad kui peaks, aga võta ninast - kui üles tõusin ja dushi all ära käisin, selgus, et valehäire. Kui ma poleks nii paljudest eri kanalitest kinnitust saanud, et positiivne olen, siis ei usuks enam ise ka. Aga tuleb leppima hakata. Eile sain veel üht kiirtesti proovida ja ka see kinnitas mu positiivsust. Mis teha, kui oled juba kord nii positiivsena sündinud.
Selja koha pealt pole ka targemaks saanud. Järgmisel nädalal anti jälle lootust, et selgub, mida neuroloog sellest asjast arvab. Mingi lahendus võiks lõpuks ikkagi tulla. Ei taha enam valuvaigistite peal elada. Öösel proovisin ilma Sirdaludi kasutamata magama jääda, aga vähkresin ikka päris mitu tundi. Kardan juba natuke, et kui see kõik läbi saab, siis ei suuda ilma enam eladagi. Aga näis. Nüüd juba üle kuu aja endale igasugu sitta suust sisse ajanud. Peab ikka põrguhea tervis olema, et sellele kõigele vastu pidada :-)
Lõuna paiku helistas Kristjan, et temal on nüüd lepatriinude idee olemas. Ja oligi. kusjuures päris hea idee oli. Mulle meeldib Kristjani juures just see, et ta isegi ei hakka alguses arutama midagi, aga ühel hetkel ütleb - mul on mõte. Ja siis tal ongi mõte. Selles suhtes me oleme kaunis sarnased, et võin ka ise sodida ja proovida dialooge kirjutada, aga kuni mul lahendust pole, siis ma eriti kuskile välja ei jõua. Kui lahendus tuleb, siis hakkab kõik iseenesest jalgadele asetuma. Kristjani mõtted on ka sellised - kontseptuaalsed.
Ma mäletan, kui ta suvel ühel Filjandi Folgil mulle vastu jalutas, käed püskitaskus ja muhelus põselohkudes ning hüüdis kaugelt - kuule, mul tuli mõte, mismoodi see lava välja hakkab nägema! Tookord tegime Paunvere poisse. Ja kui ta mõtte ära rääkis, hakkas mul jälle muu pilt jooksma ja siis ma rääkisin talle muud mõtted ära ja tema jälle jooksutas kostüüme edasi ja niimoodi me siis üksteist juhatasime muudkui edasi...
Mihkliga oli teistmoodi. Mihkliga me pidime ikka pikalt koos aega veetma, et kuskile jõuda. Aga see-eest - kui kohale jõudsime, siis olime ka kohal. Mihkli surmast sai viis päeva tagasi 11 aastat juba. Aga lõpuks on iga kunstnik natuke isemoodi. Ja lõpuks on ka iga töö ise alati pisut isemoodi. Seekord tuleb lihtsalt natuke kannatlikum olla ja korralikult kõik ette valmistada, et ma noori alt ei veaks. Ma arvan, et põhirõhk tulebki vist seekord panna tegevuslikule analüüsile ja põhjustele.
Nagu suvisel eksamil näha oli - enda läbitöötatud ja tunnetatud mõtteid kandsid nad lavakõne mõttes väga klaarilt ja selgelt. Eks me peamegi lihtsalt tekstilise poole tegevusliku analüüsiga klapitama. Miks keegi millal midagi teeb või ütleb ja mida keegi saavutada tahab? Mõnes mõttes jälle iga analüüsi A ja O, aga polegi nii põhjalikult seda enam tegema pidanud. Selles suhtes oli Charlotte endale hea kool jälle. Mõnikord peab lihtsalt selliseid asju tegema, et esmased tõed meeles püsiksid. Sufleed küpsetades saab improviseerida alles siis, kui printsiibid on paigas.
Püüan täna lõpetada taasiseseisvumise juubelipäeva kontserdi tekstid. Eesti naine on mul nüüd selgeks õpitud ja hämmastavalt hästi haakus see töö ka Nipernaadiga, aga vaimukust on veel vähe. Kuna sihtgrupp on väga lai, peab natuke lihtsamaid kujundeid kasutama, aga päris lihtsakoeliseks ei saa ka jääda. Selles suhtes keeruline ülesanne. Aga samas ka huvitav alati. Nagu ka seep, mis peab kaunis laiapõhjaliselt arusaadav olema. Peangi nüüd Ergole ka midagi ära vastama. Ja Tiinale ja Tarvole... Nendega on kõige kiirem.
Kummaline, et on küll nagu aega, aga ikka asjad ei laabu. Olen avastanud, et hoian end kirjutades ikkagi pisut krambis ja siis vajun valu tugevusest sõltuvalt kas vähem või rohkem laual käetele toetuma. Mõtlesin, miks mul käed sellised hõõrutud ja valusad on, aga mõned päevad tagasi sain pihta. Samas, kui arvuti lauaservale lähemale tõmban, siis hakkab jalg rohkem valutama ja selga tulevad spasmid. Ja kõige hullem - küünarnukid nihkuvad ikkagi laiali ja lõpuks toetun jälle kätele, aga sõrmede liikuvus lihtsalt väheneb. Ja ometi on 21. sajand ning arstiabi peaks ju üsna võimekas olema.
Täna küpsetan lõpuks ka liha. Hea sõber tegeles eile mu varustamisega ja nüüd on mul minutipihve kaheks päevaks. Apelsinidest ja greipidest ma parem ei räägigi. Homme teen jälle ühepajatoitu, aga täna siis maiustan liha ning salatiga. Natuke tunnen puudust emmentali juustust, aga igasugust enam ei taha. Nii pealetükkiv ei taha jälle olla, et kellegi Vaala seda otsima saadaks. Niikuinii ma ei mäleta, kelle toodetud see oli. Ise tunneks paki järgi ära, aga katsu sa seda kellelegi seletada. Kuigi paljud on pakkunud end mulle varustajaks, aga ei peagi nii palju sööma kogu aeg. Seda enam, et olen kapsaga päris sõbraks saanud. Kui ma nii vähe liigun, siis peangi köögiviljadega natuke suuremat sõprust aretama.
Leidsin eile ka ühe toreda auto, aga ei saa ju pidalitõbisena seda vaatama minna. Ja ei saa niimoodi üleöö ka raha vist välja võtta. Peangi uurima, et kuidas see täpselt käib. Samas - kas ma ikkagi peaksin ennem uue auto ostma, kui vana veel käsi puusa ei viruta? Teine variant on, et ostangi mingi väiksema linnaauto ja maanteel kulgen endiselt punasega? Mis pole ka halb mõte. Samas - kui selja korda saaks, siis tahaks hoopis jala käia jälle. Ja ema juures peab ikka suuremaga käima. Kui ma Miniga teda kirikusse viin, siis kuhu me kõik selle rahva pärast mahutame?
Õnneks ei ole veel häda käes ja kõigepealt peaks Tegelasele hoopis telefoni ära ostma. Seda enam, kui ta oma esimese telefoni lubas nüüd lõpuks ka tagasi müüa. Areng missugune. Õues hakkas sadama. Varbad külmetavad. Peaksin sokid jalga panema. Ja vist ka vöö peale. Jalg kipub jälle mugavamat asendit otsima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar