Juba öösel käisin tegelikult korra väljas. Viisin prügi ära ja kõndisin Laada tänavani ning tagasi. Õues tundus väga soe. Kuigi ka väga niiske. Akna kaudu olen vaikselt püüdnud end välisõhuga kursis hoida, aga see niiskus oli kogeda väga huvitav tunne.
Hommikul lõpetasin Loomingule kirjatöö ja jätsin ta settima, et toimetan pärastlõunal üle. Jõudsin ikkagi iga ringiga selleni, et Tammsaare loll pööre III osa lõpus ei lase Indrekul muutuda ei mõrvariks ega märtriks vaid hoopis tapab ta nagu Jeesuse. Ma ei tea, kuidas Indreku ülesse tõusmine tegelikult käis, aga on ütlematagi selge, et IV ja V osa pole muud, kui ülesse tõusnud Indreku retk Vargamäed lunastama, mis sünnib epopöa lõpus. On Maarja Magdaleena (Tiina), on Juudas (Karin), isegi hõbeseeklid (roosid), on Rooma sõdurid (tsaari sõdurid, kellest ühele Indrek 47 rubla andis), nad annavad piitsa küll Andresele ja hukkavad Barabase asemel vend Antsu, kes oma Vargamäe Vabariigi loomisega selle ullikese mõõdu välja küll kannab. Aga täpsemat arutelu siis loeb juba Loomingust. Ikkagi mu esimene kaastöö selle ajakirjale. Wot, mis enne surma veel inimene läbi peab elama. :-)
Aga nagu ma Toomasele ka end välja püüdsin vabandada - mõnikord on teel olek ise tähtsam, kui kohale jõudmine. Samas võib see ka vanadus olla, et naudingi juba millegi tegemist rohkem, kui selle vilju või valmimist. Muidugi on huvitav näha teksti lavastusena valmis kujul, aga kui oleks valida - kas saan kirjutada või pean vaid vaatama oma tekstide lavastusi, siis valiks hetkegi mõtlemata kirjutamise. Nii sünnivadki grafomaanid.
Ka Eesti naise tekst sobitus kenasti kontserdi konteksti ja üldse tänasesse päeva. Tegelikult kirjutasin jälle pisut üle, aga Üllar kärpis ning toimetas kenasti kompaktseks. Ja armas oli näha, et selle koha, mille ma eraldi talle kirjutasin, korjas ta üles nagu maasika ja isegi täiendas võluvalt. Ikka on loogilisem kirjutada tekste inimestele, keda sa tead ja tunned natuke. Aga põhiline, et inimestele sobis ja sain jälle sammukese ka Nipernaadile lähemale astuda. Krista, kes oli ilmselt kohapeal, isegi kirjutas messingeris ja ütles, et hõljub nüüd Eesti naisena maast kõrgemal. Ja ega ma ei teagi, kumb teda sinna kergitas, kas see mõte, et ka ellu jäämine on kangelastegu või Eesti naise võrdluskujundite loetelu. Aga ikka on hea meel, kui midagi õnnestub. Ebakindlus on niikuinii kirjutades kogu aeg põlve peal istumas ja valvel. Virutab kohe küünarnukiga ribidesse, kui hakkad arvama, et "täitsa hästi panen". Vanadus ilmselt.
Metuusala vaaremaga shoppasime ka kõik poed läbi. Tema ikka mõtles lahendusi, kuidas nüüd seda uut infot, mis ta õe käest sai enda kasuks pöörata. Aga ma ütlesin talle, et olen nii juba aasta otsa elanud ja saan kenasti hakkama. Eks see aasta on õpetanud ikka palju. Võib olla ma tõesti ei ole enam nii lapsik ja rumal mõningates asjades, aga teisest küljest - kes lollina on sündinud, kuidas selline ikka sõrmenipsust targaks peaks saama? Loll on loll. Ja eks seda tiitlit tule ka väärikalt kanda.
Autosõit valmistas ikkagi pööraselt piina ja tõmbasin homse Petserimaa käigu julmalt plaanidest välja. Pean end natuke kokku korjama ja kuidagi 6. septembrini vastu pidama. Kuigi mõte kisub kogu aeg imearsti poole, keda vend mulle soovitas. Näis. Kui öine jala kadumine korduma kipub, siis äkki võtan esmaspäeval talle kõne ja käin ära. Vähemalt pole ta massöör, kes midagi pöördumatult perse võib keerata. Muidugi ei usu ma imedesse, aga valu ajab isegi minusuguse pragmaatiku vikerkaarele jalutama.
Tegime Triinu ja Peetriga väikese weebikoosoleku ka ära. Teemaks ikkagi Robinist ülejääva trupiga võimalik komöödia sügisel. Peetril oli kaks nitšhevo varianti, aga leppisime kokku, et loeme veel kaks teksti läbi. Kuigi endal on kogu aeg tunne, et klassikalise komöödia puhul peaks ikkagi lajatama klassikaga. Kaks teksti on mul kuklas ka, aga praeguse trupi jaoks on nad too much. Eks näis. Kümmekond aastat peaks veel ju sellel tööl vastu pidama. Ehk läheb neid hommegi tarvis.
Siis mässasin natuke Lepatriinudega jälle. Keeruline on seda truppi kokku panna. Ma saan aru, et kurb, kui näitlejatudeng peab laste jõulukas ka ainult karakteriga leppima, aga see eest on ka karakter! Salvadore on selline sell, et mängi või ise! Ja ikka pole ma endas kindel, kes need karakterid täpselt on. Neli peab jääma karakterite peale. Muidu läheb kõik juba lappesse. Ja tantsukohti näen ikkagi vaid kahte. Salvadore tangofraas ja lõputants - putukad on vabad :-) Eks homme ka päev. Lõunased kaks algocalmi hakkavad oma võluväge minetama. Morfiin lahjeneb veres kurat teab milleks.
Tegelikult on tore. Nii kena on ühel päeval aastas tajuda, et isegi viletsamas seisus ja ka kibestunumad kodanikud tõstavad korraks pilgu porist ja imestavad: just sellist Eestit me tahtsimegi! Kaunis on olla tegelikult vabal maal ja vaba inimene. Kaunis on, et sel maal ja sel keelel on vähemalt minu surmapäevani veel tulevikku. Kaunis on maa, kui vaatama vaevud.
Iga maailma sees on üks teine maailm, mis on enamasti veel suurem, kui see esimene maailm ongi. (Jälle varastatud pilt, aga mis teha, kui ma nii sitt fotograaf olen.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar