vangimaja viimsepäva õhtusööma

Põhimõtteliselt olen nüüd XXI sajandi pidalitõve edukalt läbi põdenud ja võin ühiskonda integreerumiseks lehvitada lausa kahe erineva tõendiga. Võib öelda, et selle aasta lõpp mind enam nõela otsast ei leia! Samas - nagu ma ikkagi nüüd aru saan - on selle haiguse üks suur kõrvalmõju, millest praegu veel vähe räägitakse, ikkagi psühholoogilist laadi. Alates üksikisiku sotsiaalsest depressioonist, üldisest suhtlemiskrambist ühiskonnas tervikuna ja ka majanduslikust depressioonist, mille tagajärgi me alles järgneva kümne aasta jooksul ravima hakkame

Öö möödus jälle üllatuste-rohkelt. See, et lamades enam täiesti valuvaba asendit ei leia, sellega hakkab juba harjuma. (18 päeva peab veel vastu pidama, siis rooman Tartusse. Jah, hakkasin päevi lugema. Vangil ikka vangi kombed :-) Aga see pole vist enam üllatus. Üllatuste alla loeks selle, et kui öösel tõustes oli taaskord jalg alt kadunud, siis hommikul olin valmis kõige hullemaks ja vedasin endale isegi tabletid juba öökapile, et ennem ei ürita, kui algocalm sees - aga hetkelises meeltesegaduses siiski ennem proovisin ja avastasin, et tegelikult on täitsa võimalik liibates isegi kõndida. Ja siis nad väidavad, et inimkond pole ahvist arenenud :-) Kui isegi küsimärgid ja kreeka jeed kõndima õpivad, miks siis ahv ei või?

Ühesõnaga - ka vihmase ilmaga võib paista päike. Tuterdasin putru keeta ja tekkis isegi riivatu mõte lõpuks oma üheksapäevane habe ära ajada. Aga ilmselt siiski hiljem. Siis, kui suudan end nii sirgeks ajada, et peeglini ulatumiseks enam pingikest jalgade alla pole tarvis. Ja ma tean, et küürakat parandab ainult haud, aga vanarahvas on ennegi oma punnvõrriga puusse põrutanud. Mina panustan sellele, et mõnda küürakat parandab ka neurokirurg. 

Täna on tööde osas õnneks rahulikum päev. Otsustasin, et homme Vallimäele roomama ei hakka. Vaikselt juba kaalun ka laupäevaste sõiduplaanide kärpimist. Dramaturgide laagrist tõmbasin ööbimise maha. Olen natuke juba nagu reformierakondlik minister. Tõmban avokaado ja apelsinid menüüst maha, et saaks kamaluga tablette juurde osta. Aga tegelikult tuleb see 18 päeva lihtsalt vastu pidada. 

Täna saangi siis kõik viimased jäägid lauale tõsta. Põhjakaabe ühepajatoidust, minutipihv, salatit, neli virsikut, peotäis viinamarju ja igast muud sodi, aga ei grammigi shokolaadi enam, mis on muidugi masendav. Aga selle eest on peotäis tablette. Ja enam-vähem kraamitud toad. Võib olla süütan küünlagi ja panen pikemad püksid. Ja kui Jeesus peaks ka kohale roomama, siis ma veel ütlen talle, mis ma tast arvan. 


Selle pildi varastasin Wiiraltilt. Üldse ei häbene. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...