Endiselt elus. Täna tõusin lausa kuue paiku juba. Oli tarvis üks töö ära lõpetada. Saingi hakkama, kuigi viimased paar tundi polnud enam jalga kuskile panna. Kella kümne paiku helistati Tartu Ülikooli kliinikumist, et sain endale neuroloogi aja septembrisse. Ei osanud isegi mõelda, et kas see on nüüd hea või halb? Tamara pakkus kompuutri nagu välja selle mõttega, et saaks konsulteerida. Aga kui nüüd mind ikkagi neuroloogi juurde kohale lohistatakse, siis vist tähendab, et midagi on halvasti? Kuigi juuresoleval pildil sõrmega jälge ajades pole siin ammu enam midagi hästi. Täna nägin unes, kuidas ma käisin tänaval ja olin küljele nii viltu ja kõveras, et toetusin ühe käega lausa asfaldile. Hommikul vaatasin peegli ees oma kehahoiakut ja nii hull siiski asi veel ei olnud. Kuigi viimastel päevadel, kui vähem liikuda saan, tekib järjest rohkem vajadus toetuda kõigele, mis käeulatusse satub. Öösel pean tegema ühe retke välja. Muidu ma enam ei suudagi kõndida varsti.
Aga tööd liiguvad. Olen õppinud jalga igasugu asenditesse painutama, et suudaksin jälle laua taga istuda. Täna sain lausa 6 tundi kätte. Täitsa hea tulemus. Eriti, kui mõelda, et puhkan natuke ja siis õhtul proovin veel mõned tunnid istuda. Olen oma lugude ümberkirjutamisega alles poolel teel, aga homme tahaks ära lõpetada, et Helen saaks asjad käiku lasta. Ja Lepatriinude teksti tahaks ka reedeks lõpuni üle käia. Siis hakkab jälle normaalses rütmis töö. Ega polegi suuremat isu eriti kirjutadagi midagi. Olen elus ja keegi praegu kuskil minust teadaolevalt nakkunud pole. Peaksin muretsema endale reedeks veel ühe kiirtesti. Tarvis ema varustama minna ja tahaks päeval ka oma tantsijatele proovis kaasa elada. Selleks võiks vähemalt puhtad paberid taskus olla :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar