Eile tegin ametlikult aknad lahti. Päästsin nad ruloode raskusest. Pilved on mu sõbrad :-) Vihmaga meenub alati Majakovski - Pilv pükstes ja Kuulake. Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, neid kellelgi on tarvis. Siis tähendab - neid keegi tõesti vajab ja nimetab neid süljeplärakaid pärliteks. Eks? Sul ei ole enam hirmus? Sa ei kardagi? Või kuidas see oli?
Käisin öösel pärast Petserimaa lõpetamist Boldiga kimamas. Ei mingeid tähti, ainult süljeplärakad tänavatel. Mitte taevas. Ja pilved olid tumedad kulmud taeva lauba all. Taeva kulmud olid kortsus. Aga see ei seganud mind. Niikuinii oli natuke valus ja habras olla. Üks etapp sai läbi. Kas ma kasvasin nüüd suuremaks? Paremaks? Tugevamaks? Ei usu. Täna hommikul, kui viimase lugemise ja toimetamise tegin, pudenes ikka pisar silmanurka. Need lõpud on alati nukrad. Aga kohe saan õnneks Rinaldoga rinda pista. Rinaldo rinnad on rasvased:-)
Öösel olid tänavad tühjad nagu Paradiisi Oskari taskud. Ainult mingid teismelised suudlesid bussijaama taga. Ja Pärdi juures oli kamp kõkutajaid, kes pilve-kulmu-kortsutusest end morjendada ei lasknud. Mõnus oli ka, keegi ei seganud mind kihutamast. Siiski ainult 24 km tunnis võttis välja. Hõlmad püüdsid tuule kinni, aga siledamal teel oleks nats rohkem tahtnud. Ikka kisub tsikli poole :-)
Parkisin ratta lõpuks enda akna alla, aga hommikul kell pool kuus, kui aknast välja vaatasin, polnud temast enam mälestustki. Kõik kaob. Unistasin just, et veeren hommikul teatri juurde. Jääb siis teiseks korraks. Olgu me päevad avatud uutele võimalustele, küll uni ööd täidab:-) Kummaline, et olen juba kaks ööd und näinud lõpuks. Ja unistan jälle! See on vist hea märk. Aknad lahti. Ema ootab petti ja sepikut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar