Hommikul kadus uni ära ja lugesin Heminwayd. Pariisi ja Fitzgeraldi lugusid, Seine´i inimesi ja mis ta seal kokku kõik heietas. Ja siis mõtlesin Rakvere peale. Kusjuures - mingit erilist vahet polegi, kui nüüd nats ülbitseda. Hea küll, võib olla loomingulisuse konsentratsioonis on väike nihe. Ma ei saa minna kuskile Matisse´i või Renoir´a pilte vaatama. Vaatan seda, mis parajasti teatri seintel ripub või väikses linnagaleriis. Aga ma ka ei nälgi ja ei suudaks niikuinii tabada neid udupeeneid varjundeid, mida Hemingway näljaga enda väitel avastas ja hindas. Ta väitis, et mõistab tühja kõhuga Matisse´ maale paremini, sest ka Matisse´ on nad tühja kõhuga maalinud. :-) Naljatilk. Mis sest tühjast kõhust, kui nad oma kalorid ammutasid niikuinii hirmodavast veinist.
Aga tegelikult, kui nüüd õhtul hulkuda mööda linna ringi... kevadõhtul näiteks, siis tegelikult sünnib siin väga palju. Mulle meeldib inimesi jälgida. On alati meeldinud. Inimesed on minu rikkus. Jutustada inimesi on minu maailm. Võtke mult inimesed ära ja ma suren. Hapniku lõppemisel poleks see nii kindel.
Tegelikult on inimesed alati tükk maad huvitavamad, kui esmapilgul tundub. Mõnikord tahaks lihtsalt rohkem neid pealt kuulata. Aga see läheks vist juba paragrahvi alla, kui ma näiteks keskväljaku pinkidele paigutaks mõned pealtkuulamis-seadmed :-) Mäletan, et kunagi, kui olid veel kettaga telefonid, võis telefoninumbrit valides sattuda peale kellegi vestlusele. See oli alati väga põnev. Sama juhtus ka kaugekõnesid oodates mõnikord. Aga need ajad on nüüd möödas.
Tegelikult ka, kuidas kuulata väikelinna? Tallinnas on lihtne, Tartus on ka üsnagi. Aga väikelinn ei paku inimestele anonüümsust, nad on nähtamatus valvelolekus ja siis kuuled enamasti vaid juhuslikke pudenevaid fraase, kui sa ise just kellegagi jutustama ei hakka. Muidugi, kui nüüd jälle õhtuti kõrtsis saab käia - siis - ideaalne koht, kus pealt kuulata inimeste avameelitsemist. Alkohol lennutab nii mõnedki meeled ja keeled tulelohedena hinge sisekosmosesse.
Aga väikelinnades on jälle omad nõksud, millest Hemingway Pariisis isegi unistada ei osanud. Üldse on koomiline, et sõltumata asukohast on ta kirjutanud ikka ja alati kahte või kolme lugu. Hemingway looming on üks lõputu narratiiv. Ja kuigi ta suudab mõista, mis varjas end Fitzgeraldi Pandora laekas, ei suutnud ta sellest midagi ise oma lopsakate kõrvade taha tallele panna. Ja ega ta vist ei püüdnudki? Kummalisel kombel on Hingekell üks neid väheseid romaane, mis ülelugemisel muutus vaesemaks.
Ma saan aru, et ma kaldun natuke liialdusse, kui ütlen, et Rakvere võib olla ka millegi suure ja eepilise sünni-impulss, aga lõpuks - kõikjal elavad inimesed. Ja seal kus on inimesi, seal on ka pidu sinus eneses. Igast inimesest saaks tegelikult ühe romaani kirjutada. Ja Andres Sõbrast muidugi kaks :-D Äkki on aeg seda eepikat otsima hakata?
Kui nüüd veab ja viitsin aknad ära pesta kodus, siis võib olla isegi elan veel jaanipäevani lahtiste ruloode maailmas. Eile näiteks nägin tänu sellele ka taas oma huskitüdrukut koos ema ning huskiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar