Eile helistas Ergo. Mõnes mõttes oleme ju hoidnud ikka sidet ja jutud on alati õhus, aga kui ümar jutt võtab väga konkreetse vormi, siis on otsustamise koht. Käid aga künnivagu kulmude vahel ringi ja teed nägu nagu mõtleks. Kas ma selleks seriaalimaailmast põgenesingi oma ykssarvikute farmi? Siiani oli lihtne ära puigelda, sest asjad, mida pakuti, olid millegi olemasoleva derivaadid või ei puudutanud isiklikult. Aga eile sõitis Ergo täitsa tuttuue purjekaga sadamasse. Sidus mu käed lahti kõigest olemasolevast ja lehvitas väga suurte rahapakkidega. Aga... Kas ma ikka suudan ühe ringi veel seebimaailmas üle elada, ilma et ma ise kirjutatud ridade vahele kaduma ei läheks? Seda enam, et ma ei ole nii väleda varbaga kirjutaja, kui mõned aastad tagasi.
Samas - tee mis tahad, Ergo oli üks innustavamaid lavastajaid, kellega ma koos töötanud olen. Tunnen sellest tema vaimukast, konkreetsest ja kiirest mõtlemisest tegelikult juba ammu puudust, aga teatrisse teda vist ei meelita. Seega ongi ainus kohtumispaik just seriaal. Teisest küljest - nüüd olen oma dramaturgi-adra jälle teravaks ihunud. Äkki olekski aeg nüüd selle tunnetuse pealt edasi liikuda hoopis järgmisele levelile? Natuke oskan end äkki juba paremini kaitsta pealiskaudsuse eest? Kui oskan? Ja kas ikka oskan?
Kui ennast juba lahti kirjutada, siis äkki oleks see hea leevendus mu üksindus- ja igatsushoogudele? Kurja küll! Igal inimesel võiks olla keegi, kes tema eest otsuseid teeb. Tegelikult ka! Kust mina oskan hinnata, kas ma tegelikult ka ennast jälle katki ei kirjuta jälle?
Eelmised seriaalivahetused olid lihtsamad. Vanad polnud enam kummalgi korral nii puudutavad ja iga uus pakkumine tekitas väljakutset. Eriti naabriplika lõpuks. Ja tõesti oli lõbus ning rõõmus aeg koos Ergoga seda teha. Nõnda palju lusti ja naeru pole mu päevadesse kunagi püütud. Kui see lõpp muidugi välja arvata, mil me viimaseid laibariismeid elustada püüdsime:-) Kas me uue asjaga ei väsi samamoodi ühel hetkel ära? Kas meil jätkub julgust öelda - see lehm on nüüd surnud, kuigi produtsent ikka veel ümber rümba keksib ja jutustab ta eluprotsessidest kangelaslugusid!
Samas - tark ei torma tuulega võidu jooksma! Kui ma nüüd ikkagi võtan endale pikema mõtlemisaja? Kasutan suve oma asjade kirjutamiseks ja augustis, kui töö hakkab, sõidan edasi kahes vahetuses? Mis tähendab, et õhtused istumised jäävad ära. Lilled ja liblikad minu liivakastis mõnda aega ei lenda. Paneks talv läbi korralikult tööd, siis võiks aasta pärast juba näiteks korteri ilma laenuta hoopis osta? Aga kas see on üldse primaarne? Milleks seda rahagi, kui mingit isiklikku elu nagu pole? Ja ega see töösse mattumine ei tapa ka muid tundeid. Kurja küll! Mulle ei meeldi asju otsustada! Mis siis kui ma aasta pärast olen jälle pundar räbalaid? Siis põgenen jälle? Kuhu mul enam põgeneda on?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar