Kaduviku varjus

Pidin nädalavahetusel tuhrama natuke jälle teatri ajaloos ja kole valus oli vaadata neid pilte, kus kõik inimesed on nii siredate ja siledeate nägudega nagu beebid. Natuke oli muidugi naljakas ka  Tekkis koletu tahtmine neid miskipärast hammustada. :-) Ma ei tea, kuidas fotosid hammustada. Eriti, kui nad on digitaliseeritud. Ja muidugi - jälle terve persetäis surnuid! Kui minu teha oleks, siis mina tahaks küll sellist lepingut, et kui ma maha kärvan lõpuks, siis haihtuksin ka kõigi olemasolevate piltide pealt. Ma ei tea kellega selleks magama peab, et sellist lepingut saada, aga kui aega jääb, uurin välja. 

Süvenesin ka Toomase Kaduviku manifesti, või kuidas iganes seda nimetada. Muidugi on see juba sadu kordi läbi hekseldatud temaatika, aga näiteks jälle ei oleks ma une pealt kindlasti mitte osanud öelda, et Toomase mälestustes ütles termini "kaduvik" välja Imbi Herm. Kaduviku meesteks vormus mõiste siiski visuaalsel kujul alles 1997. aastal, kui teater korraldas Teatripäeva pidu. 

Kui inimese pärisosa on igavik, siis mängu osaks jääb kaduvik. Lihtne mõte ja eks ta haakub ka kenasti Brooki "liivale kirjutatud kunsti" printsiibiga. Aga samas - igasugune esitus kaob ja samamoodi võiks näiteks korvpallureidki kaduviku meesteks nimetada. Näiteks eilne mäng Barcelona ja Anadolu Efesi vahel. (Mida ma siiski kogemata vaatama jäin:-) Kui võitjatest jääb veel midagi homsele sõelale, siis Barcelonast jääb vaid valus mälestus. Aga lõppkokkuvõttes on ka see etendus Kaduviku riiki kuuluv. Nagu kõik head kontserdid. (Muidugi ka halvad.) Samuti näitused ning isegi filmielamused. 

Näiteks mäletan väga selgelt esimest korda, kui vaatasin Leoni. Ja see toonane elamuslikkus ei tule enam kunagi tagasi. Ükskõik, kui täis ma nina tõmbaks ja seda uuesti endas äratada püüaks. See ei tule tagasi. Nagu ka kõik teised filmid, mis oma esmakordsuses elamuse on pakkunud. Need elamused on samuti Kaduviku riigi omand.

Seega - pean natuke teatrile tuhka pähe raputama, et me oleme nats egoistlikult kaaperdanud Kaduviku riigi enda võitlusarsenali. Aga samas - teisest küljest on seal ka oma iva. Kui film muteerub igal vaatamiskorral vaid vaataja emotsioonides, siis lavastuse puhul pole kunagi iga järgnev etenduskord eelmise täpne koopia. Etenduse emotsiooni määrab ikkagi suures osas vaataja. Pärast publikupiiranguid tekkis näiteks etendustesse mingi ebamäärane raskus. Loomulikult rassis hea näitleja hambad ristis sellest seinast läbi, aga iga liigne higitilk, mis suhtlemise alustamise nimel valati, varastas midagi mängu kergusest. 

Ning ikkagi jäin ma natuke mõtlema, et kas me liiga kerge varbaga ei siruta oma kaela õieli selle Kaduviku giljotiini alla? Lõppude lõpuks on teatris ka midagi püsivat. Järjepidevus ja vahetu suhtlemise moment. Näitlejaoskusi antakse alati edasi ühelt põlvkonnalt teisele koos mängimise kaudu. Päritav amet - nagu narri töögi.  Ja teatri põhirelvaks jääb igavesti suhtlemine vaatajaga - just see muudab ta elavaks kunstiks. Ja ärge tulge mulle rääkima, et muusika muutub samamoodi elavaks kontserdil. Küll ma selle väite ka mingi nipiga surnuks argumenteeriks. 

Aga jah - põhiküsimus jääb. Miks meile endile meeldib nii pööraselt ennast Kaduviku riiki sisse kirjutada? Nii pööraselt, et oleme valmis kaduviku varjus loojangusse looklema? Igaviku teater kõlaks ju tunduvalt ägedamalt?


Pildil siis stseen Andrese lavastusest "Kaduviku riik" (2005). Foto on Alani tehtud.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...