Hommikul oli üle hulga aja kuidagi ergas ärgata. Olin köögis ja magamistoas aknad lahti jätnud ja tuul tõmbas nagu tantsupeol. Kell alles hiilis hommikusse. Isegi minu jaoks oli liiga vara ärgata. Mõtlesin, et tukun veel, aga und ei tulnud. Samas tõusta ka ei raatsinud. Kuulasin muusikat ja siis see hakkas...
Matkal küsis Tarmo, kas ma tuleks 2 aasta pärast Lõunasse lavastama? Muidugi. Praeguses seisus oleks see just midagi väga vajalikku mulle endale. Natuke arutasime isegi, aga mitte ülemäära. Kui korraga see hommikul hakkas...
Jah. Muidugi on kiire ja ma ei peaks jälle kuskile unistustesse langema, tiivad laiali nagu maipõrnikas. Aga kui see oleks - Muu ei loe? Täpsemalt siis Liina arranžeering sellest loost ja Riho Sibula esitus. Derivaadina kasutaks Vilde "Viimast ööd". Mees ja naine ja hirv hääbuval ääremaal. Kui see ei ole Lõuna lugu, mis siis on?
Samas on selles maailmas ka nii palju helgust. "Keegi oma soojad käed, sulle õlgadele säeb. Selge kõik on korraga, muu ei loe. Õiemeega kruusis tee..."
Hakkan vist ikka liiga vanaks jääma, kui mõtted enam muus suunas üldse ei liigu peale hääbumise. :-) Kuhu jäävad lilled ja liblikad? Haldjad ja ükssarved? Vikerkaared ja päikesepaiste? Aga tegelikult ka - kui hirve asemel oleks ükssarv? Kas ükssarv saab poiss olla? Noor veetlev Adonis, kes vana väsinud naist hullutaks? Liiga ilus poiss? Kes lõpuks õpetab naisele, kuidas pääseda igavikku? Tuleb vaid siiber sulgeda sel hetkel, kui õnn on nii suur, et enam tuppa ära ei mahu... Ja siis tuleb vana mees oma väsinud sammuga... Taskus väike suhkrukringel... Ei saa ju tulla moosipalli või mingi kuradi pirukaga? Sarvesai? Et kui juba on ükssarv? Näis. Ja siis lõpeb kõik õndsusse.
Vildel on muidugi osavalt linna viidud see lugu. Siis mõjub järgmisel päeval uudis ajalehest kuidagi jutustajalikult konstateerivalt ja eriti külmalt. Aga miks nad ei võiks hoopis kuskile lunastusse sammuda? Kas pole siis maad vanadele naistele ja meestele?
Siis peaks muidugi see liiga ilus noormees (olgu ta siis ükssarv või hirv või krokodill Gena ise) - igal seitsmel juhul peab see liiga kaunis noormees siis ju hoopis intrigeerima. Kui võtaks siia alla mõne Iiri loo? Maa peale saadetud kaunist kiusajast - kes oma ahvatlustega peaks hingi maailma lõppu juhatama. Kus nad üle maailma serva igavesse üksindusse kukuksid?
Ühesõnaga - jälle üks lunastuse lugu. Inimene kirjutab ikka sellest, millest ise puudust tunneb. Kuidas võita hirmusid, kuidas leevendada igatsust, kuidas suuta armastada ja olla, kui maailm moondub mingiks halliks ilmetuks plönniks. Aga ükssarv on hea mõte. See mulle meeldib. Poiss-ükssarv, lokkis nagu ingel. Kõik, kes teda näevad, langevad ta lummusse ja siis see algab.
Kusjuures, mis sobiks siia paremini, kui Heleni pildiseeria - Lõunas loodud. Just sealt need praegused pildid pärinevadki. Aga nüüd töölainele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar