Täitub kindlasti soov, kui ma usku ei kaota...

Täna siis Tartu päev. Hea küll. Hommikul käisin ka tööl, aga ega ma seal palju tehtud ei saanud. Õnneks nädalavahetus veel ees. 

Väga tore oli seda Petserimaa kampa lõpuks ka näha. Peab ütlema, et mulle pööraselt meeldib see seltskond. Mulle meeldib, et keegi neist ei vaata kella, kuigi tal võib kohutavalt kiire olla. (Ilmselt Triinul oligi.) Mulle meeldib, kui inimesed on seest suuremad, kui väljast. Nende mõtetes ja suhtumisetes oli mingi vabastav rahu. Isegi, kui tekkisid mingid arutelud ja käisime kõigil radadel rändamas, siis jõudsime lõpuks ikka tee peale tagasi. Mul on väga hea meel sellise seltskonnaga koos sel Petserimaa teel olla. See on täpselt see - "kanna mind üle mäe" - seltskond. 

See vana iiri lugu, jutuvestjate hümn. Isa hakkab pojaga linna minema pühapäeva hommikul, aga küla veerele jõudes, viib tee üles mäkke. Isa oigab ja lõõtsutab, haarab siis südamest ning kähiseb pojale: "Kuule, poiss, ole nii kena, kanna mind üle mäe. Ei jaksa enam!"

Poeg muidugi ei saa aru, lööb käega. Lähevad koju tagasi. Ema hakkab uurima, et mis kurat nüüd lahti! Poeg pole kade, kaebab: "Isa on ikka täitsa ogaraks läinud. Me ei saanud veel külast väljagi, juba hakkas manguma - kanna mind üle mäe, kanna mind üle mäe! Kuidas mina jaksan teda üle mäe kanda!?" 

Ema muidugi muheleb ja annab pojale nõu, et järgmisel pühapäeval, kui teele asuvad ja isa jälle tahab, et teda üle mäe kantaks, siis jutustagu poeg talle see lugu, kuidas ta väikse poisina õhtuti magama ei julgenud jääda ja kuidas siis ema talle jutte vestis. 

Järgmisel pühapäeval läksid isa ja poeg jälle teele. Isa hakkas muidugi kohe küla servas jälle vinguma ja virisema: "Mina äi jaksa, mina olen vana, mina koolen maha... Ole ia, poiss, kanna mind üle mäe." Poeg alguses kohkus muidugi jälle ära, mõtles just koju plagada, aga siis võttis end kokku ja hakkas jutustama järjest kõiki neid lugusid, mida ema talle lapsena õhtuti jutustanud oli. 

Conny O´Toolest, kes oli siis teadagi too poiss, kel oma lugu üldse polnudki, kuni ta selle jutuvestjalt sai. Siis tollest Kassiraba loost, kus noored armunud sõnajalgadeks muutusid... Poiss jutustas järjest kõik lood, mis tal lapsepõlvest meenusid ja ühel hetkel avastas, et ootamatult olid nad isaga linna jõudnud. Alles siis sai poiss aru, mida isa talt tegelikult palunud oli. Kanna mind üle mäe.

Täna Tartust tagasi sõites tegi minuga seda Mari. Kuulasin ta Petseri valssi ja alguses oli huvitav, siis nukker, siis kaunis, kuskil Mustvee kandis loksus pisar silmanurka. Avinurme juures pillisin vihmaga võidu. Roela juures puges kuu pilvi vaihõlt välja. Hakkasin endaga vaikselt seto kiilt kõnõlõma... Ja siis tulle jo Jaagupi, Pajusti, Vinni... Täitub kindlasti soov, kui ma usku ei kaota... Nii lihtne see ongi.

"Ammu ma ei ole su õitsvates aedades seisnud / ammu ju minu aeg, vislapuudesse jäi / minuta meie aedades lõhnavad kurgid ja tillid / endasse peitsin kellade kumedaid sõnumeid... Täitub kindlasti soov, kui ma usku ei kaota. Tulen kindlasti siia ma tagasi veel... Petseri taevaste tütar sa kurja eest peitu, karjana muidu kisuksid võõrad su südame seest...  "

Pärast Roelat saatis noorkuu mind koju. Ja vihm hajus sama hapralt, kui ta ilmuski. Rakveres embas mind suur suvi. Ja naabrimees, kes oli jälle napsune. Aga saab öelda - Petserimaa igatsus puudutab mind nii seest, kui väljast. (Pean silmas naabrimeest:-) Täitub kindlasti soov, kui ma usku ei kaota...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas...