On aegu...

Pärast tantsutrenni läksin korraks veel linna peale lonkima. Kuidagi hea on liikuda jälle.  Trehvasin kunagist head korvpallisõpra. Pole enam väga pikalt korvpalli vaadanud. Tean küll, et täna on Euroliiga finaal ja muidugi peaks Jasikevicusele pöialt hoidma. Ühe hooajaga Euroliiga tippu ja blaa-blaa-blaa! Aga samas - kui saali ei saa, siis nagu polegi motivatsiooni seda mängu enam vaadata. Korvpall on ikkagi elav mäng. 

Ühesõnaga - ajasime juttu! Ka korvpallist ja meenutasime üht kunagist väga head kaasteelist. Natuke närvidele hakkab juba käima see, kui tuttavatega kohtudes hakkad nii tihti surnutest rääkima. Ma saan aru, et ma olengi 49 juba, aga ikkagi. Mõni kuradi tuttav võiks 49 aastasel mehel veel elus ka olla!

Andres, keda me meenutasime on vist ainus mees, kellele olen ka luuletuse kirjutanud. Lihtsalt tahtsin selle endale kuskile üles kirjutada ja ma ei teadnud sobivamat kohta. Seda enam, et tal oli mõned päevad tagasi sünnipäev. 

On aegu, mis meenuvad ikka 

ja jälle saab aastaring täis.

Ma mäletan õhtute pikka

ahelat lootusi täis...

Olid ajad, nad tulevad jälle

ja homne saab lootusi täis.

Kui ülehomsete järgi

meid eilne päev otsimas käib. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...