Fitzgeraldi romaanis "Sume on öö" peaks olema üks koht, kus see kamp on öö läbi ringi tuianud ja siis istub äärelinnas mööduva talumehe porgandikoormale ning sõidab sellega kesklinna... Või midagi sellist. Aga põhiline - üks tegelastest vaatab mööduvaid inimesi ja mõtleb, et kõik, kes tööle ruttavad, arvavad, et on hommik, kuigi tegelikult on alles lõppev õhtu. Kui me täna hommikul Robiniga koju jalutasime, siis tekkis pisut sama tunne. Kuigi me ei kohanud veel teel tööleruttavaid inimesi. Ikkagi pühapäev oli saabumas. :-) Aga siiski oli kummaliselt suvehommikune tunne. Täielik - sume on öö - tunne.
Mäletan veel, kui suitsetasin ja Vene tänaval kirjutamise vahel mõnikord varahommikuti värava juurde kõndisin, siis ikka trehvasin tänaval möödalonkivat suve ja tööleruttajate kiirustavaid samme. Aga siis tegin ju ise tööd. Tänane hommik oli prii. (Kirikureisid toimusid sel nädalal laupäeval.) Ja kell oli veel vist tegelikult liiga vähe. Aga tõusev päev, eriti säärane lõhnav varasuvine tõusev päev...
"Juba sinuga koos! sume on öö... Aga siin ei ole valgust peale selle, mis tuuled on taevast puhunud kaude sünge roheluse ja looklevate sammalteede." John Keats "Ood ööbikule". Ja ühtlasi ka "Sume on öö" moto. Ma mäletan, kui ma mingi 12 aastase poisina esimest korda "Sume on ööd" lugesin. Siis paelus mind rohkem see moto, kui romaan ise. Õige küll - üks koht paelus veel :-) Kui nad rannas arutavad, et kuidas saada teada, mis on ühe kelneri sees? Ja Tommy Barban oli vist see, kes pakkus - selleks tuleb kelner pooleks saagida.
Omal ajal tundus see nii müstiliselt vaimukas. Kuigi vaevalt ma 12 aastase poisina mõtlesin, et see "müstiliselt vaimukas" on. Aga midagi selles erutas mind. Tollal ma veel ei teadnud Fitzgeraldi lugu. Ja vaevalt, et ma "Sume on öö" põhiteemat sealt üldse tollal välja lugesin, aga kuidagi on just see romaan mind kummitama jäänud sellega, et mandumine ei saa olla lõplik. Allakäik ei saa olla lõplik. Alati on mingi lootus. Alati on üks varesuvine hommik mind ootamas. Kui ma pole liiga vintis, et seda nautida. Või ei põgene kirjutuslaua tagant töölt suitsetama.
Nüüd ma tean Fitzgeraldi lugu. Scotti lugu, nagu Hemingway alati ütles. (Jeesusmaria - kõlan juba nagu oleks me Hemingwayga tema Kuuba suvemajas vähemalt tsisternitäie veini ära joonud, enne kui ta endale kuuli pähe kihutas:-) Kas kõik head kirjanikud, kes liiga kauaks ellu jäävad, peavad endale midagi pähe kihutama? )
Ühesõnaga: Nüüd ma tean kadunud sugupõlve sümboli Scotti lugu. Huvitav, kes on minu eakaaslaste kadunud sugupõlv? Need, kes mammona radadele jooksid? Või minusugused töllid, kes sinna isegi jalutada ei üritanud? Ilmselt minusugused. Muidu oleksin ma õnnelik ja ei vaeveks oma pead küsimustega - kas ma pean veel ühe seriaali vastu? Ilmselt pean mitu. Tegelane on alles teel. Ja kuna ma niikuinii olen selline - Harju keskmine, siis vaevalt, et mul õnnestub Hemingway kombel endale kuskil rantšos 62 aastaselt kuul pähe kihutada. Või Fitzgeraldi kombel lihtsalt kõik valmis kirjutada 44.-daks eluaastaks.
Kui ma mõtlen tagasi Aldridge "Viimase pilguheidu" peale, siis ei saa ma kuidagi nõustuda sellega, et ajastu ei hävita oma loojaid. Hävitab ikka küll. Mitte, et ma ise mingi suurem asi looja oleks, aga on olnud momente, kus olen oma töös jõudnud selle hetkedeni, mida saab kõigi väliste tunnuste järgi loomiseks pidada. Ja eks ma sellepärast kardangi vist niiväga.
Igal juhul olin ma täna hommikul mööda lõhnavat linna ringi jalutades hoopis teine ja parem inimene, kui oma pidevas visklemises. Äkki peaks ikkagi otsima neid päevade alguseid. Neid hetki, kus ma ise end mingitesse kohustustesse mässin? Kuskil peavad nad ju olema?
Ühel päeval tegin aknad lahti. See ei olnudki nii hirmus:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar