Lõpetasin just Petserimaa igatsuse. Paul lahkub lapsepõlvemälestusse. Tekkis üks hull mõte, kuidas Valli saaks tema igatsust edasi kanda. Ilmselt kirjutan ka Helena jaoks lahti, aga vist on too much! Olen muidugi ka kella poole neljast hommikul neid kahte viimast stseeni siin kirjutanud ja toimetanud :-) Ilus ja üsna lõplik on olla, kuigi ma tean, et homme hommikul pean kõik uuesti üle toimetama.
Igal juhul - kena lahkumine sellest loost. Võib olla oleks minust täitsa hea kirjanik saanud kunagi, kui ma kogu aeg ei otsiks mingit koomikat ja pööraks kontra-stseenidele rohkem tähelepanu? Ja kujunditele? Ja saladusele? Ja veel kümnele asjale, mida ma õpetanud olen, aga ise teha pole raatsinud, sest autoritasud on tegelikult magusad, kui moosi kirjutada. Bitch!
Igatahes - seekord olen ma küll aus olnud. Selles ei saa keegi mind süüdistada, et pole. Ja lahendused on tõesti põnevad ning vaimukad. Olen nende kallal ka pool aastat vaeva näinud. Mis ma siin nüüd eputan? Olen enda üle ikka üle mitme aasta päris uhke :-) Tegin head tööd. Kõik kolm viimast tööd on päris head olnud. Seega - võib öelda, et mulle mõjus see covid-restart ikka hästi.
Kõige veidram on see, et viimased aastad olen põdenud hirmus, et kui ma "magusalt" ei kirjuta, siis ma autoritasusid ei saa. Aga selgub, et maailmas on rohkem raha ikkagi selle eest olemas, mida ise usaldad. Ja lõpuks ma ei pea enam naeruväärsete summade eest kirjutama mingit ila. Midagi maksab ka eneseväärikus. Ja see on praegu pööraselt hea tunne. Kui nad suudaks nüüd ka etenduspaiga leida. Värska muuseum oleks selle loo jaoks ilmselt üsna kastreeriv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar