Kaks tüdrukut koeraga

 Eile õhtul, läbi vihmast tilkuva linna kodu poole kõmpides, märkasin ühel hetkel enda ees kaht väikest tüdrukut. Nii - veidi alla kümnesed. Kuigi - tont neist tänapäeval aru saab. Igal juhul veel mitte teismelised. Isegi mitte varateismelised.

Tüdrukutel oli kaasas vahva väike huski-kutsikas. Traksidega rihmad ja puha. Väike perenaine - ilmselt oli tegemist perenaisega, sest iseteadlikumat käitumist ei kujutaks ma ette. Aga seal pole ka midagi imestada, kui sa oled alles tüdruk, keda poisid isegi veel väga kaugelt vaadates üldsegi ei huvita ning sul on maailma kõige nunnum koer ever ja natuke kadedusest krimpsu kiskuv sõbratar. 

- Mõtle, kui ta nüüd junni teeb, siis mina küll koristada ei tahaks - teatas sõbratar.                                                                              

Aga ta on nii ilus!     

- Ikkagi võib ta junni teha!

- Siis ma koristan ära.

- Kas mina ka teda natuke rihmast hoida tohin?

- Ta võib lahti rebida. 

- Ta on nii väike alles! Ta ei jaksa! 

- Ikka võib rebida. Ema ütles. Ma pean väga tähelepanelik olema. 

- Siis ta teeb junni!

Selle veetleva dialoogi ajal sattusin ma neist mööduma. Vaatasin pika pilguga koera. Vist natuke pikema pilguga, kui sobilik olnuks. 

- Mis sa vahid, endal ei ole koera või!? - teatas mulle sõbratar.

Vastasin, et pole jah, aga huskid mulle meeldivad. 

- Tema nimi on Stella - teatas väike perenaine uhkelt.

Kinnitasin, et Stella on ka minu arvates kena nimi ja tahtsin juba edasi minna, kui sõbratar mulle teatas : Kui ta suureks kasvab, siis ta sööb su ära!

Ah, nii? - See oli mulle üllatuseks. Mind poldud kunagi varem huskide poolt ära söödud. Ma isegi ei teadnud, et huskid ka inimesi söövad.

- Sööb jah. Ja minu lollaka venna sööb ka ära. Ta sööb kõik ära, kes mulle ei meeldi! - teatas sõbratar ning pani käed puusa. 

Lubasin, et olen edaspidi ettevaatlikum ja soovisin tüdrukutele kena jalutuskäiku. Kodu poole edasi lonkides aga sain aru, et just see mulle Rakvere juures meeldibki. Siin võid sa lambist teada saada, et vanaduspäevade pärast muretseda pole tarvis, kuni leidub üks huski, kes suureks saades su nahka pistab. 

Jah, ma tean, et väikeste tüdrukutega ei tohi tänaval juttu rääkida, aga ausõna - nemad ise alustasid :-)


                                                         

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

nooruse muretud mängud

Täna hommikul hakkas üks auto tänaval huilgama. Ärkasin üles. Viimasel ajal on uni arusaamatult hea. Magan mõnikord seitse-kaheksa tundi ja ...