Täna jalutasin läbi vihma teatrist kodu poole ja vaatasin inimesi, kes ja kuidas maailma suhestus. Kuigi suurem sadu oli surnud, käis Mahima ees vilgas võitlus elu ja veel parema elu nimel - nii ukselähedaste parkimiskohtade, kui autosse pagevate inimeste vahel.
Kena oli vaadata, kuidas emadele lastega püüti ukse lähedusse oma autot "kogemata" ümber pöörama pääseda. Üks Cherokee vend muidugi ignoreeris igasugust hoolimiseraasu ja parkis rahulikult sissepääsu parkimiskohtade sõidurajal ning näppis telefonis sardellide sooduskampaaniaid. Hea küll - olen jälle pisut kuri, aga mulle meeldib neid tüüpe mõttes Sardellideks kutsuda. Me kõik teame ja tunneme neid. Kes ei tunneks Sardelle? Kogu maailm toimib vaid nende pärast ja nende nimel. Ja mida muud too Sardell oma telefonis siis ikka niiväga uuris, kui mitte Sardellide Sõnumeid? Sardelle huvitavad ikka ja alati vaid Sardellid ise.
Aga imearmas oli üks halli kilejopega vanahärra. Seisis vihmavarjuga kenasti maasikate leti kõrval räästa all ja ootas kannatlikult, kuni ta kaasa poekotiga uste vahele ilmus, kõndis siis väärikalt, sirge seljaga lähemale, sirutas vihmavarju kaitseks kaasa pea kohale ning haakis samal ajal märkamatult ostukoti enda vabasse kätte. Vaatasin kohe pikalt neile järele, et kas on ikka Moškvits või midagi stiilset? Aga oli päris kaugele pargitud tagasihoidlik hall Škoda. Ilmeselt lasi vanahärra oma kaasa auto pealt ukse juures maha ja tagurdas siis parkima. Sest muidu nad tundusid nii kokkukõlksuv paar nagu sall ja sokid. Vaevalt, et nad vihmahoota üksteisest nii kauaks eemaldunud oleksid. Selles oli midagi ilusat ja hoolivat, millest puudust tunda.
Siis noored, kellele see kõik nalja tegi ja kes nautisid sadu lärmakalt kilgates ja pagemist teeseldes, samal ajal üksteist "kogemata" kuskilt krabada ning katsuda püüdes. Riivatud.
Keskmised pereemad, kes uhkes üksinduses ja eluväsimusest kühmus seljaga kaks kotti käe otsas oma autode poole purjetasid, isegi märkamata, et vihma sajab. Nii nagu nad läbi elu purjetavad, pisut kühmus ja ilmetu tumedapoolne ning vähemäärduv jope seljas, et mitte ohustada oma kleenukese mehenatukese armukadedust, neid armsaid lapsi, kes emast üle pea vaatavad, kui vähegi pikemaks sirguvad. Kuid omal kombel jäävad need naised kõike seda igavesti armastama, mis neid ümbritseb ja lõpuks ka hülgab.
Vihm jutustab inimesi. Vihm jutustab inimeste kohta rohkem, kui me arvatagi oskame. See on umbes sama efekt, mida kogesin kunagi kümmekond aastat tagasi, kui Tegelasele lasteaeda järgi läksin ja kuna neil oli "alles" üks mäng pooleli, siis õpetaja Vaike suunas mu diivanile istuma. Kui ma seda kõike kuulsin ja nägin, mis mängu käigus kõigi nende karupere, konnade ja legodega juhtus, kes kõik koos elasid, siis sain aru, et ükskõik, kui püüdlikult me õpetajatele tere ütleme või ükskõik, kui viisakad me üritame olla, siis tegelikult on see info, mis kellegi kodus toimub ja millised kellegi vanemad tegelikult on õpetajatel selge pärast lastega veedetud esimest päeva. Laste mängud rääkisid tegelikult ainult nende peredest. Nende käitumisest, sõnavarast, suhtumistest - tavaolukorras, mitte paraadhetkel, kui naeratades õpetajale vastu tuldi ja ideaalseid vanemaid püüti teeselda.
Vihm reedab samamoodi inimeste iseloomu. Sellepärast peab vihmaga ettevaatlik olema. Kõige parem maskeering on muidugi vihmavari. Selle varjust paistab alati väga vähe inimest ennast välja. Kui just riivatu tuulehoog teda pahupidi ei kääna ja selle omanikku endaga mängima ei ahvatle. Alles siis märkad, milline inimene end seal vihmavarju all tegelikult peitis.
Teel kohtasin veel mitmeid ja mitmeid huvitavaid ja vähemhuvitavaid vihma reedetud hingi. Aga mida mina ikka kobisen? Ühel hetkel olin oma korteris, vahetasin märjad riided dressipükste vastu ja istusin köögilaua taga ning sõin riisi, eilsest jäänud kalatükki ja mingit ebamäärast konservsalatit. Sügis? Ei - sügisesalat! Niipalju siiski oli tänane pidulikum, et kerisin ruloo üles ja vaatasin aknast välja. Kuidas inimesed seal elavad? Aga ei elanud seal kedagi ja ega ma laua tagant ei näegi hästi tänavale. Üksinduse epiloog...
Muidugi läheb elu mööda. Ja muidugi võib igatsuse kätte surra nagu tõlkija Triin reedel Tartus ütles: "Inimesed surevad igatsuse kätte, see pole mingi kujund. See on sulatõsi." Ma isegi nõustun temaga tegelikult. Liiga palju on viimastel kuudel neid "minekuid" ja "lahkumisi". Täna näiteks nägin fb-s postitust: "Hakkan nüüd ära minema!" Selles suhtes oli väga ehmatav. Kuigi jah, jutt käis natuke väiksemast lahkumisest, kui elu.
Aga kui sa ise selle üle naerda suudad? Nagu vihma üle? Nagu vananemise üle? Nagu üksildaste õhtusöökide üle? Kui vähemalt suudad oma üksildase õhtusöögi ajal kõõluda tooliga üle aknalaua tänavale kõõritama, ilma et sa riisi endale sülle või põrandale pudistaks? Või isegi kui pudistad, mis siis!? Kui sa pärast sööki mullitaja võtad ja senikaua tänavale mulle puhud, kuni märkad, et üks baretiga vanamemm kõnniteel neid oma kepiga surnuks surkima kukub ja siis uudishimulikult ülespoole kõõritab, et kes kurivaim neid seal siis puhub? Jumal ise? Ei ole võimalik!
Aga sina muheled siis juba aknalaua taga peidus ja kuulad, kuidas Liisi laulab: "...loodad sa / mu pisikene kodumaa / et kui ei tohi enam sülle mahtuda / mu kodu hing ei jahtuda / saa võõrail mail / on ahvatlusi ilusaid / kuid sina oled siin ja jääd mind ootama / minu süda - Eestimaa..."
Nii lihtne see elu ja ellujäämine tegelikult ongi. Pärast vihma on taevas pestud ja varbad lirtsuvais kingades. Ole ainult mees ja naera. Naera enda ja kõige selle üle, mida sa oma elus haledat leiad. Siis oledki kaitstud. Kaitstud kõige eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar