Ei ole maad vanadele naistele...

Käisin hommikul ema juures, et ta teist vaktsiini saama viia. Vihmaga näeb Tamsalu hoopis nukram välja. Või on asi minus? Vihmaga märkan rohkem seda haledat ja hääbuvat viletsust, kui päikese käes. Siis tundub, et karv läigib igal viimasel kui paadialusel. Ma saan aru, et on hirmus pealiskaudne sedasi välise põhjal vaesust hinnata, aga ikkagi... Tee mis tahad. Lihtsalt hakkab kurb kõigi nende vanade naiste üle, kes emale ligi astuvad. Püüavad talle midagi julgustavat kõrva sosistada. Patsutavad teda. Ja siis jäävad tühja pilguga kaugusse vaatama ning pomisevad midagi segast laadis: Mis päev see täna oligi? Kuhu ma minema pidingi? 

Mõtlesin, et mina küll seda üle ei elaks, kui peaksin mingi totaka insuldi saama ja siis hakkab ajutegevus hõrenema. Sellisel juhul pigem juba surm. Või variant, et jääd halvatuks! Veel hullem! Istud oma kuramuse ratastoolis (kui keegi mulle sellise üldse ostab) ja kuulan, kuidas minu kallal õelutsetakse. Suutmata isegi pahameelest kulmu kortsutada. Ma saan aru, et seda ei tehta vihast vaid väsimusest. Aga see ei muuda asja olemust. Ma ei kujuta ette, mis toimub säärase inimese peas, kelle mõttetegevus on klaar, aga keha lihtsalt ei huvita! Umbes nagu Faulkneri "Hälin ja raev"? Ilmselt veel hullem. Selles suhtes ootan väga võimalust eutanaasia oma testamenti märkida. Seda enam, et muud tarka mul sinna niikuinii märkida pole. Autoriõigused ju testamendi järgi ei karju:-)

Aga Tamsalu. Ta nagu oleks mingi koht, mida ma mäletan ja nagu enam poleks ka. Pealtnäha on kõik isegi kena ja korras, hästi hooldatud teed ning kõnniteed, majad on kindlasti kaunimaks ja värvilisemaks muutunud, kui minu lapsepõlves. Rohelist on võluvalt palju. Seal, kus ennem oli killutikulasu sirguvad nüüd puud. Kus enne oli mõttetu kruusahunnik, kasvavad lilled. Park on väga kenasti kasvama läinud. Tänavavalgustus. Üldse ei virise. Ka talvel olid kõnniteed kenasti puhtaks lükatud ja Tamsalu vanamemmed ega vanahärrad ei pidanud Tallinna linnapea soovitusel taksoga poodi piima järgi sõitma. Võisid täitsa jala käia. Aga see kõik on ainult pealispind. 

Kui ma pühapäeviti kirikureisidelt tulen ja vaatan neid memmekesi, kes end "mitte mingil juhul" ei luba koduni sõidutada. Isegi tihedas vihmasajus mitte. Nad on kenad ja puhtalt riides, aga need riided on kaunikesti väsinud ja ainult päevade küsimus, millal üks või teine kangakude järele annab ning see jope või mantel siis kappi rändab ning vahetatakse välja täpselt sama vileda ja kulunud jope või mantli vastu. Või argipäevadel, kui vaatan neid poe ees igavlevaid vanemaid meesterahvaid. Vaikselt nina alla pomisedes jutustavad nad isekeskis ümber kõiki universumi saladusi, mis veel pinsipäevani jäänud on, kui saab lõpuks paar pudelit eluvett, mis toovad hallidesse argipäevadesse kuu, päikese ja vikerkaarel tantsu vihtuvad ükssarved. 

Kuigi - on ka teine poolus. Koolivend Ats, kes mind alati kaugelt väga valjuhäälselt ja rõõmuga tervitab. Kellel on alati muie huulil, juttu rohkem kui rubla eest ja kelle silmades peegeldub ka kõige hallimal sajupäeval kogu maailma naer. Isegi kui Ats millegi peale pahane on, helgib ta silmapõhjas väike naerukurat, kui ta mulle õlale patsutab ja teatab - muidugi on kõik valesti, aga kõik ei saagi hästi olla, muidu hakkab igav! Igavusse suremine on aga Atsi arvates see viimane ketserlus. Ja ta õlalepatsutus ise - tunnen alati, kuidas ma vähemalt 20 sentimeetrit maa sisse vajun. Atsi kämmal on tugev ja parkunud. See on kämmal, mis tunneb kõigi haamrite, labidate, rehade ja saagide pidemeid une pealt. 

Seega - tegelikult on kogu selles maailmas olemas oma tasakaal. Võib olla olen ma lihtsalt liiga virisev ja valiv. Nagu Shannon - Iguaani ööst. Mäletan, et ma ei osanud omal ajal kuidagi selgeks teha, et mis kurat seda meest painab. Istusime Üllariga ja arutasime, kui järsku plahvatas. Kui teised inimesed vaatavad ratastega sõitvaid lapsi ning rõõmustavad, et näe, kui tore - lapsed sõidavad ratastega. Siis Shannon vaatab seda ja mõtleb - kui palju on maailmas lapsi, kellel pole jalgrattaid. Lühidalt öeldes on muidugi sellises olukorras inimese klaas lihtsalt pooltühi. (Kuigi suur osa Shannoni probleemist seisnes hoopis selles, et ta klaas oli "poolkatki". Vähemalt alkohol seal küll sees ei püsinud.) Aga elulises situatsioonis hakkasime kogu näidendit läbi võtma ja avastasime, et ta tõesti näebki vaid seda maailma minoorsemat poolt. Kui kellelgi on süüa, siis tema märkab, et kellelgi pole. Kui keegi oskab laulda, siis tema märkab, et keegi ei oska ja seda traagilisem see on, kui see "keegi" veel ka  laulmist armastaks näiteks jne. 

Ühesõnaga - ilmselt olen ma oma kodukoha suhtes lihtsalt immuunne. Ei ole maad vanadele naistele... Ja tegelikult tahtsin jõuda täna hoopis märkmeteni vanade jorisejate algusstseenist, mida ma terve tee sinna ja tagasi sõites oma peas ketrasin. Ja nüüd on ta olemas. Lihtsalt head pealkirja on veel tarvis. Kui Shannoni loogikast lähtuda, siis äkki keerata see positiivi? Vanade meeste maa? On maa vanadele meestele?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas...