Täna siis teade, et Vahur on surnud. Muidugi selline uudis rabab. Me ei olnud mingid sõbrad. Mõned korrad Rakveres kohtunud, kui ta VT-s töötas ja siis musta laega saalis Tallinnas... Ning muidugi kirjanduspreemiate laua taga Glorias viskasime viisakat nalja oma lootuste ja pettumuste üle. Tagantjärele on süüdi mu igavene kohatu huumor: „Et see surm ka ei tule! Ennem peab auhinna vastu võtma!“ Tollal muhelesime viisakalt, olime närvis, olime noored.
Vahur rääkis oma uutest mõtetest, kui salaja Gloria trepi ees suitsetamas käisime. Juba siis oli ta Peipsiveerega seotud ja Serafima ja Bogdan alles võttis oma jooni. (Siis veel suitsetasin. Täna oleks ka see jutt rääkimata jäänud.) Aga ei midagi uut. Kogu saladus olevat aeg ja pühendumine. Tollal ta võttis parasjagau vastu luulepreemiat. Romaani eest sai vist Paavo, kui ma õigesti mäletan?
Tagasi tulles olid ERR-i reporterid meid otsimas käinud. Aga maailm ei jäänud sellepärast seisma. Ei lõpetanud pöörlemist. Paavo, muide, muheles sealsamas, meie lauas, ta oli saanud kõik tähelepanu endale. Ma ei mäletagi, kas meid pandi ühte lauda nimekaartide ja auhindade järgi või tulime kõik lihtsalt hiljem? Olime igal juhul lavast kõige kaugemal, ukse all, peldiku kõrval nagu viimased krantsid kõrtsis ja nagu ma alati olen kõigis oma kodudes paiknenud:-). Kuskil kõrval, nähtamatult.
Tegelane oli emaga siis Harju mäel uisutamas. Vaatasin kogu aeg kella. Liisal pidi varsti etendus algama Vene Draamas. Pidime Tegelasega kell pool kuus koos koju sõitma, aga spektaakel venis. Ja tegelikult sõitsimegi, kuigi Liisa veidi hilines... Jõudis alles alla tunni teatrisse. Olid veel ilusad ajad, kui teatrisse tohtis jõuda. Ka Vahur vaatas kella, aga ma ei küsinud miks.
Enam ei suitseta. Enam pole Vahurit. Enam ei hakka etendused õhtuti. Enam ei oma kultuur mingit tähtsust. Enam pole pikalt kirjandusauhindu tulemas, kui ma just meeltesegaduses mõnd näidendit trükki ei luba? Aga ilmselt ei luba, kes neid loeks? Ja milleks? Õnneks enam ei karda neid mõtteid, surm ei tundu enam midagi ületamatut! Võib olla Tegelase pärast siiski veel kardan mõnikord? Tema võib selliseid asju valesti mõista? Arvab, et ma polnudki õnnelik? Aga olin ikka küll. Ligi 13 aastat olin ja kindlasti tuleb neid hetki veel.
Mäletan veel üht seika Vahuriga. See oli teatritee alguses. Seisime Vallimäe nõlval, mõlemad sigalakku täis ja vaatasime linnust. Vahur ütles: "See võiks suurem olla. See võiks kuradima suurem olla." Olin temaga nõus. Alati võiks kõik suurem olla. Linnus, elu ja armastus.
Eks me kõik tahaks tegelikult minna. Tagasi vaatamata. Hõlmad lahti. Aga ei saa veel. Liiga palju on tegemata. Küllap Vahuril sai kõik tehtud, et ta minema pidi. Kujutan ette, kuidas ta meie peale ülevalt alla vaatab ja muheleb oma prillide varjus. Loeme „Serafimat ja Bogdani“. On jälle aeg. Ja vaatame Uue teatri lavastust. Ivaril peab ikka sigahea lahendus olema, kui ta seda juba teist aastat üritab. Ja ma usun, et on ka.
p.s. Oi, kurja, ütleks Tema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar