Hommikul helistas ema ja tahtis viit võõrasema. Homme on kirikureiside päev, et siis pärast käime surnuaial ja istutame isa hauale. Armas, et ta vähemalt kaasa tuleb :-) Ega ma ei teagi, miks just võõrasemad? Need olid kõige lirakamad taimed tervel turul üldse. Aga kui ma talle helistasin ja üle küsisin, oli Metuusala vaarema oma otsuses kindel - jäävad võõrasemad! Ja võõrasemad jäid:-) Kes olen mina, et vaidlen põhimõttelistes küsimustes Metuusala vaaremaga?
See-eest nägin turul üht plikatirtsu. Tulin just oma võõrasemadega arbuusiletist mööda, kui ta mu peaaegu pikali pidi kekslema. Ta puksis mulle küünarnukid õieli kõhtu ja tardus siis kohkunult paigale. Hea oli, et mul maski polnud. Naeratasin talle võimalikult avalalt, et olen elus ja ei vihka teda ega oota ta surma. Tema avas oma piimahammaste varemeis suu ning naeratas vastu. Tõesõna, tean vaid kaht inimest, kelle suu on sama suur ja rõõmus, kui nad naeratavad. Üks on Cameron Diaz ja teine Jaune. Igatahes oli too preili väga varmas mulle naeratama.
Preili ema märkas, et lapsel on intsident võõra perversse kommionuga ja rabas lapsel käest. "Klaarika, püsi nüüd paiga!" Ja Klaarika püsis. "Isa ostab arbuusi ära, siis läheme," püüdis ema natuke oma karmust leevendada ja hoidis Klaarika käest, et laps jumala eest enam kedagi ennem surma ei saadaks, kuni isal arbuusiveerand käes. Aga isa ootas müüja makseaparaadi järel. Ema ruttas olukorda päästma, et neil on sularaha ka, kui aparaat ei tööta. Müüja aga teatas bravuurselt, et tjootab! See vjotab lihtsalt jaega!
Klaarika vaatas sel ajal mu pealaest jalatallani üle. Endiselt oma hambutud suud pärani naeratuses hoides. Võtsin oma võluhamba suust ja näitasin talle, et meil on midagi ühist. Ta silmad vajusid suurteks nagu Tuhkatriinu tõllarattad. Siis pistis sõrme suhu ja katsus enda "reha" sõrmedega üle. Panin hamba tagasi, pilgutasin talle silma, et jäägu see meie saladuseks. Klaarika isa sai lõpuks arbuusi kätte ja nad lahkusid Selveri poole. Seisin leti ees ja vaatasin Klaarikale järele, kes ema käe otsas kekseldes lahkus. Väravate juures ta pöördus korraks ja tõstis käe, et siis edasi kekselda.
Mulle tuli palju asju meelde. Ja need olid ilusad asjad ja ilusad ajad. Miks lapsed enam ühel hetkel ei keksle? Kas sellepärast, et päevamurede raskus vajutab neid maadligi. Mäletan, kuidas Tegelane koolist alati auto poole keksles, kui kanaisa talle järgi tuli. Sellest on ainult 3-4 aastat möödas. Naeratasin endamisi, kui Klaarika silmist kadus ja arbuusitädi mulle arbuusiveerandi kaenlasse surus ning teatas, et viis jeurot ja viistjeist santi!
Mõnikord ma näen tänaval, kuidas mõni laps keksleb kaugemal, siis tekib alati tahtmine järele proovida, mis tunne see on! Mõnikord, kui on vähem rahvast, siis ma proovingi. Aga enamasti teen mingi argliku lonkava kekslemis-katse. Miks me nii arad oleme? Ja ikkagi - miks me enam ei keksle. See kulutab jalanõusid - ei saa olla õige vastus? Ma siiski arvan, et eluraskus ja päevamured vajutavad me kingad kõvasti asfaldile kinni... Ja me kardame. Sellepärast ongi vist rahvatants välja mõeldud :-) Vahetussamm pole ju tegelikult midagi muud, kui kekslemise aseaine.
Kodus arbuusi koorides ja seemnetest puhastades sain aru, et tegelikult pole sel tegevusel mingit mõtet, kui elad üksi ja seda kellegi teise jaoks ei tee. Jah. Mul on mugav nüüd arbuusi süüa, aga tegelikult vahet pole, kas ma lutsiks neid kraanikausi kohal või söön puhatatud kuubikuid. Hea küll. Hoidsin salati, kommide ja lisakilode arvelt kokku. Asi seegi.
Meenus üks inimene, kes kunagi teatas, et ta sööbki arbuusi kõhu nii täis, et see on punnis ja siis on hea olla. Minu kõht on nüüd samuti punnis täis - kuigi küll ühepajahautist ja arbuusi, aga ikka on hea olla. Ning kelgutamine on Rakveres endiselt keelatud. Mis on ka mõistlik, sest võilillede vahel pole see vist suurem asi lust.
14. juunil täitub mul pool aastat, kui loobusin suitsetamisest. Ja pärast seda tuleb jaanipäev ning "kuus palgapäeva jõuludeni" nagu Annekas ütleb. Pole enam kuudki jäänud, kui päevad hakkavad pimedamaks minema. Kõik kaob nagu kekslemine laste kõnnakust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar