Paremad päevad on veel ees

Matk oli väga  puhastav. Tegelikult jõudis kohale, et neid inimesi on ikka päris palju, kes mind välja kannatavad. Ja sugugi mitte ainult matkakaaslaste hulgas. A õpetas mind jälle märkama inimesi ja asju, keda/mida ma mõnikord ise ei märka.  Peab end lihtsalt vahelduseks jälle kokku kraapima. Aga tunne on uskumatult hea. Nagu mingi suurem seljakott oleks seljast lahti seotud. 

Mõned viletsaid polaroidid ka. Siin on teine Eesti just oma kuldkanuuga madalikule põrutanud. 



Siin mõttetu meeleolupilt. 


Ja tema on Bruno. Kui ta just Lotte pole? Ma ei hakanud igaks juhuks seda sügavamalt lahkama. Ja Villut polnud ka enam kuskil käepärast, et küsida.

Pildistamata jäid paljandid, koopad, kärestikud, saunad, maastik, emotsioonide vood, mis lainteharjal mööda tuhisesid nagu need kaks päevagi ja loomulikult kõik see, mis niikuinii piltide sisse ei mahu. Olen südamest tänulik oma matkakaaslastele ja hoian pöialt, et Jumalad neid heas tujus peaksid, sest mina seda kindlasti ei suutnud. Aga mul oli seda hädasti tarvis. Paar-kolm kuud peaks nüüd jälle hooletu olema. Ja kui taevas tahab ja ma ise ka natuke vaeva näen võib minust isegi natuke parem ja hoolivam inimene saada. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas...