Ärajäänud unenäod


Ma ei tea, mis see on, aga pole enam üle kuu aja ühtegi unenägu näinud. Ilmselt muidugi olen, aga miskipärast ei saa ma nendega hommikul ühendust. Unenäod lihtsalt ei suhtle enam minuga. Seda totram oli ärgata täna unenäo peale, kus lähed tualettruumi. Jah. Muidugi ei pea keset ööd enam endale teed keetma, aga ikkagi tundus see olukord kuidagi alandav. Kuu aega ootad ja oled valmis, et midagi ilusat näha ja tänutäheks saad unenäo pissihädast! Palju õnne! 

Kuhu jäävad kõik haldjad ja murueide tütred, kuud ja päikesepaisted, ükssarved ja näkineiud, madalas kaldavees, kullast kammidega oma mererohust juukseid sugemas? Lilled ja liblikad? Aga ajal, mil kaitseväe orkestergi suletakse ja laste huviharidust piiratakse, oleks vist kohatu värviliste unenägude puudumise üle viriseda. 



Taas üks Lõuna loodud pilt Helenilt. Oli küll kiusatus panna siia foto katuseaknaga peldikust, mis meid matka lõpp-punktis ootas, aga eks jääb paremaid aegu ootama. Ega siis kõik mu miljonid fännid ei pea ärkama pissihäda-unenägude peale. Loodame, et pärast piiranguid saame vähemalt teatri ja unenäod tagasi. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...