Eile oli tore shoppamise päev. Jutustasime Tegelasega kõiksugu asjadest ja lõpuks Kumusse ei jõudnudki. See-eest käisime lausa kaks korda Boba-kojas. Sain teada, et internetist on paremaid kaupu saada, aga siiski korjasime poodidest kokku kotitäie träni. Mõned pidi isegi eraldi sülle võtma. Sealhulgas ka valge tenniseseeliku, mis pidi väga pro olema.
Enamik asju nägidki väga head välja ja peab tõdema, et Tegelasel on maitset. Ma arvan, et siin on ema ja sõprade käsi mängus. Minu soovitatud riideid ta enamasti heaks ei kiitnud. Liiga imelikud pidid olema. Üks kleidike siiski läks lõpuks käiku. Ja mis põhiline - isegi mina sain endale kaks t-särki. Kuigi kropis tekkis kiusatus osta endale ka roosidega kostüüm. Kusjuures selline punakas. Väga trend tundus olevat. Kõik riiulid ja varnad olid neid täis. Minusuguse paksu mehe seljas oleks see kindla peale väga originaalne välja näinud. Rakveres oleks mind kindlasti Roosipallikeseks hüüdma hakatud.
Aga sain tundma ka kaht uut bändi, kes on täitsa ägedad. Muusikamaitse on Tegelasel samuti superhea. Siis sain teada veel seda, et uudiseid 13 aastased ei loe, sest neil pole tarvis. Kui midagi huvitavat toimub, siis saavad nad sellest niikuinii teada. Kuigi - selliseid "oma maailma" uudiseid teab ta väga hästi. Kus Wilbur Soot elab ja millist bändi ta teeb, et suunamudijad ise ei armasta väljendit suunamudijad vaid eelistavad pigem sõna - sisulooja. Mille üle me ka pikalt arutasime, et kas nad ikka loovad sisu või vahendavad? Aga tegelikult pole suunamudija siiski jah päris korrektne termin.
Ühesõnaga oli jälle üks väga tore päev. Täna käisin rabas. Murakaid nillimas. Sookailude lõhn on juba omaette väärtus. Lisaks selline sumbunud ja seisev õhk - ma ei saa üldse aru, miks mõned jorsid kanepit kimuvad? Mingu rappa, tõmmaku kopsud täis ja ongi hea olla. Kusjuures - täiesti tasuta ja legaalne.
Selg muidugi mulle selle käigu eest hümne ja oode laulma ei kukkunud. Pigem jonnis nagu väike ärahellitatud laps. Ega tegelikult selline ebatasane maa nüüd väga suur sõber kõigile mu hädadele ei olnud ka. Kuigi kühveldasin kõikvõimalikud tabletid vahetult enne rappaminekut sisse. Aeg-ajalt tuli ikka pikali heita, end parmudel süüa lasta ja natuke seda krampi lõdvestada. Tagasi tee peale minnes lõi valu ka sääremarja. Absoluutselt täiesti mittevajalik protsess. Aga roomasin kenasti välja. Nüüd mul ikka mõned liitrid murakaid on. Aga murakaid pole kunagi liiast. Seega võin rünnata ka turgu, kui kuskilt mõni tasu peaks laekuma. Nendega on viimasel ajal kehvasti. Rinaldoga jäin enam vähem nulli, autoritasusid laekus ikka häbematult vähe ja eks ma nüüd ootan siis Vanaema eest oma väikest kopikat. Muidugi on midagi ka Piibli vahel, aga suvega on see kahtlaselt kahanema hakanud ja niimoodi jään ma korteriraha koguma aastakümneteks.
Aga siiski - oli väga tervendav päev. Ja tegelikult tulebki liikuda rohkem. Muidugi tasasel maal on tükk maad arukam liikuda. Aga rabas oli jälle rahu. Rabarahu. Parmud muidugi ei saanud sellest aru, aga eks nad olegi metsikud kiskjad. Õnneks ei trügi nad, raiped, linna.
Nüüd siis purgimatka ja suhkrumatka. Ja potimatka ka. Oleks tagumine aeg, et Issand mulle kuskilt raha läkitaks. Aga muidu - kõik lapsed rappa! Kõik lapsed rappa lä-he-vad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar