kirjutamise kaitseks

 Ma ei tea, kui paljudes keeltes on luuletamise sünonüümiks valetamine, aga ometi on selles oma tükike mahlast mangot. Kui meenutada Oscar Wilde lugu mehest, kes teadis rääkida lõpmatul hulgal igasuguseid huvitavaid lugusid, siis on see isegi "stiilimarkerilt positiivne" nähtus.

Aga kes pole veel lugenud, siis siinkohal ka lugu ise: Elas kord keegi mees, kes teadis rääkida lõpmatul hulgal igasuguseid lugusid. Igal hommikul, kui teised külaelanikud läksid põllule tööle, läks see mees metsa ja mere äärde. Ja igal õhtul, kui teised külaelanukud põllult rasket tööd tegemast tulid, kogunesid nad mehe ümber ning palusid: jutsuta meile, mees, mida sa täna ka nägid? 

Ja mees jutustas. Ta kõneles, et kui ta metsa läks, kohtas ta fauni flööti mängimas ja silmas murueide tütreid tema ümber ringtantsu tantsimas. Ja kui ta mere äärde läks, nägi ta näkineide kullast kammidega oma mererohust kiharaid kammimas. Ja külarahvale meeldis teda kuulata. Nad unustasid oma päevatöö väsimuse ja armastasid seda meest, sest ta pakkus neile argipäevades tröösti. 

Aga ühel hommikul, kui külarahvas jälle põllule tööle läks ja see mees metsa kõndis, silmas ta seal tõepoolest fauni flööti mängimas ning murueide tütreid tema ümber ringtantsu tantsimas. Ja kui ta seejärel mere äärde kõndis, nägi ta seal tõepoolest näkineide kullast kammidega oma mererohust kiharaid kammimas. Ja kui ta viimaks sel õhtul väsinult koju läks ning külarahvas tema ümber kogunes ja palus: jutusta meile, mees, mida sa täna ka nägid? Siis vastas too mees, et täna ei näinud ta mitte midagi. 

Oscar Wilde jutustas selle loo väidetavalt kunagi Andree Gide´le kui nad koos jalutasid. Gide oli enne seda Wilde küsimuse peale, et mida noor kirjanik päeval tegi hakanud Wilde´ile  ümber jutustama, et kuidas ta korteri üüri tasus ja turul käis ning järgmiseks päevaks toiduaineid hankis. Wilde oli seepeale retooriliselt küsinud: Ja te tõepoolest tegite kõike seda?  Ning jutustas seejärel Andree Gide´le loo mehest, kes teadis rääkida lõpmatul hulgal kõiksuguseid huvitavaid lugusid. Sellesama loo mehest, keda kõik armastasid.

Pärast loo lõpetamist olevat Wilde Andree Gide´le öelnud, et argimaailm eksisteerib meist sõltumatult. Seda, mida me tegelikult iga päev PEAME tegema ja REAALSELT kogeme - sellest pole tarvis kõnelda. Kui me oleme loojad, kelle võimuses on pakkuda oma kaaslastele tröösti ja lunastust, siis peame me valima mõnikord ka valetamise tee. Me peame rääkima sellest, mida igaüks igapäevaselt ei märka. Me peame vaatama asjade taha ja nägema fauni ning näkineide ennem, kui me nendega tõepoolest tavaelus trehvame. Wilde sõnastuses kõlas see umbes nii: Ma tahan, et teie huuled muutuksid naeratavaks. Ma tahan, et te õpiksite luiskama. Sest inimene, kes luiskab... Tema pakub maailmale midagi, mida maailm ise leida ei suuda. 

Ilus lugu ja minu jaoks on see kogu kirjutamise või loomise mõte üleüldiselt. Näha maailma, mida  pole tegelikult olemas ja jutustada sellest inimetele imepäraseid lugusid. Kuigi ma varastan sealjuures nende käest pisikesi detaile, et lugu neile tõepärasemaks ja usutavamaks joonistada. 

Wilde loo kohta kirjutab Peter Ackroyd oma "Oscar Wilde viimases testamendis", et sellel lool on tegelikult ka teine, realistlikum ja valusam lõpp: Kui mees oli külaelanikele pihtinud, et täna ei näinud ta midagi, võtsid päevatööst väsinud inimesed kivid ja loopisid tolle mehe nendega surnuks.

Wilde elukäiku arvestades kõlab see üsna usutavalt, et ta ise oma manifestile teise lõpu kirjutas pärast vangipõlve ja üleüldist eelarvamuste laviini alla langemist. Loomulikult on Wilde üks möödunud sajandi suurimaid eelarvamuste ohvreid. Aga ometi on ta suutnud minu jaoks manifesteerida kirjutamise mõtte. Ja loomise mõtte tervikuna. Kuni meie huuled naeratavad oma lugusid vestes, isegi kui me luiskame - siis oleme me veel elus ja valmis looma. Kui me enam ei luiska ega naerata, siis muutume päevatöölisteks, kes valetavad vaid selleks, et varjata oma abikaasa eest patutegusid või koguda seadusi väänates mammonat. Aga loomine ei eelda kumbagi. 

Sellepärast mulle meeldib, et luuletamise kohta öeldakse mõnikord ka valetamine. Aga valetamine ei pea alati olema enda huvides. Mõnikord tuleb valetada tõe huvides. Vaatamata sellele, et sind pärast kividega surnuks pillutakse. 


Aga nüüd tööle tagasi. Täna on mul mõnusad stseenid kirjutada. Ma juba ootasin öösel neid. Loodetavasti saan huuled naeratama. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...