Hilana

Lubasin eelmisel nädalal Petserimaa igatsuse trupile, et toon esmaspäeval Ilmari ka läbimängu vaatama. Mina olen ju nii vana mees, et semmingi vaid vanade meestega ja üldse olen kõigi dinosaurustega samas lasteaiarühmas lusikaga liivakastist mulda söönud :-) Ükskõik, kuidas ma selle üle ka naerda ei tahaks, ometi on selles ikkagi pöördvõrdeliselt suurem ports tõde, kui külmades makaronides kirge. Seda kinnitab juba see, et hakkasin õhtul mõtlema - mis põrgu selle küla nimi nüüd oligi, kus Ilmar elab? Ja ei tule meelde. 

Sama efekt tabas mind ükskord, kui püüdsin tuletada meelde Tom Stoppardi nime. "Noh, see, kes on kirjutanud Utoopa ranniku ja Arkaadia ja Rossi ja Gilli loo ja Shakespeare in Love..." - kirjeldasin ma oma teatrikaugele tuttavale inimest, kelle nime ta siis oleks pidanud une pealt ja kinnisilmi ära tundma. Olin vahepeal täiesti kindel, et see on mingi konkreetse aine puudus ja peaksin Tamara käest küsima, et mida ma selle vastu endale sisse sööma peaks. Aga kõik need viimased kaks korda, mis ma Tamaraga kohtunud olen - ei tule meelde! Täielik paradoks. 

Lõpuks hakkasin mõtlema, et mis seal Ilmari talu juures mulle sedasi meelde tuleb... Äkki meenub talunimega küla? Ja siis korraga plahvatas - tema hoovis on ju Taarka kunagine taluase. Mäletan täpselt, kuidas ta näitas üht aiaäärset lapikest sööti kasvanud maad ja ütles, et just sealt kaevas ta välja Taarka lapsepõlvetalu tellised. Hilana Taarka! Kui loll saab üks inimene olla? 


Igal juhul jõudsin kenasti kohale ja juba seal läheduses oli aimata, et hakkan õigesse piirkonda jõudma. Kõikjal pressis maa seest punast savi ja siin ongi näha üks kaunemaid arhitektuurilisi nähtusi sellest piirkonnast. Savist abihoone. Jumal, kus mulle see toon meeldib. Muidugi tegin ma oma lollaka pildi vastu päikest, aga see õige savipunane toon on ikka nagu samet silmale silitada. Ühtlasi sain pildile ka Ilmari kahekordse kuurihoone. 


Ilmar pakkus kohvi ja ajas aga juttu, meenutades - aigu om. Aga mina püüdsin ikkagi kuidagi ree peale saada ja tuletada meelde, et läheme ikkagi tema algtekstil baseeruva näidendi läbimängu vaatama. Ja üsna varsti jõudsimegi juba tuttava küüni juurde. 


Tänane läbimäng oli juba väga puhas ja kohati avastasin end ammulisui vahtimast ja kahjuks ei suutnud enam väga kõrvalseisja pilguga asja vaadata. Agur ja Lauli vedasid mind juba niimoodi endaga kaasa. Rääkimata Katjast ja Siimust. Rääkimata Triinu kujundusest, Mari muusikast ja Helena kontra-mängudest ning kujunditest. Kurat, kus see kamp mulle meeldib! Aga kahjuks ei suuda ma neid enam erapooletult vaadata. See, mida nad seal ehitavad, kisub mind liiga palju endaga kaasa. Kuigi jah, täna hakkasin aru saama, et eestlased ei pruugi keelest ikka väga palju aru saada, sest ei ole need tüved midagi nii sarnased. Ikka täiesti teine keel suures osas. Ja samas - kui ma selle mõtteni jõudsin - sain ka aru, et tegelikult polegi tarvis. Seda, mida on vaja mõista, saab lugeda näitlejate mängust. Aga eks ma jutustan sellest pikemalt homme. Oma Metuusala vaarema sünnipäeval. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...