Aegade aidad on ääremaal valla

Iirlastel on ütlus, et kui Jumal lõi aja, siis lõi ta seda nii, et küll saab. Sealjuures toovad nad näiteks aja kokkuhoidjad ja aja raiskajad. On teatav hulk inimesi, kellel pole kunagi aega. Neil pole aega, et sind korraks kuulata, neil pole aega, et oma lapsele otsa vaadata, neil pole aega, et kõige armsamale inimesele öelda - ma armastan sind.

Samas on need aja raiskajad paradoksaalsel kombel ajaga pööraselt ülbelt varustatud. Neil on alati aega, et sinuga üks õlu võtta. Neil on alati aega, et sind kuulata. Neil on isegi selleks alati aega, et sind lennujaama ära visata, kui kõigil teistel on kiire või tahavad nii vara veel magada.

Seega - aja paradoks - iirlaste järgi - seisneb selles, et kes aega raiskab, sel on seda jalaga segada. Vastupidiselt tollele totrale tüübile, kes aega kokku püüab hoiada ja kel pole teda niigi palju, et oma armas ema pühapäeva hommikul kirikusse viia. 

Ühesõnaga - käisin täna ääremaal. Petserist 3,5 kilomeetrit kaugusel asuvas Säpina küünis. Vaatasin Petserimaa igatsuse toorest läbimängu ja suu vajus lahti. Esiteks juba keele tõttu - ei mingit heroilist Taarka paatost ega Peko puist purssimist. Ei mingit muinasjuttu Hõbesõrakesest nagu maridel. (Homme räägin pikemalt, selg praegu valutab ja jalg ja magu ja üldse on tunne, et äkki koolen öö jooksul maha, mis ei olekski kõige hullem asi kogu maailmas hetkel.) 

Vähemalt oli väga hea näha olmesse eksivat Seto teatrit, mis uitab tänapäevastel radadel, kuigi lintmakkide ja plekist pesupalide maailmas. Põrgu, kuidas mulle see lava meeldib! Põrgu, kuidas mulle need näitlejad meeldivad! Põrgu, kuidas mulle kõik see kamp meeldib! Kui nad oleks virsikud, ma sööks nad lihtsalt ära! Nad on hullud, aga kui see on hullus, siis andku taevas mulle sest osa saada! Kui see pole hea teater, siis istutage mind jugapuu pähe mõne Lollidemaa uusrikka aeda, kus ta igal õhtul mulle pähe kuseb. 

Täna piirdun siiski vaid sellega, et ääremaal on aega. Seal elavadki need aja raiskajad. Hommikul läksin proovi - sõitsin varakult pool Eestit läbi, et näha, kuidas nad projektorit "teisele poole" proovivad. Äge oli. Aga keeruline ka. Siis jalutasin rahus pisut ümber ümbritsevate karjalautade... Väga kummaline tunne tuli peale. 

Nagu oleks lehmad just mõni hetk tagasi välja läinud ja jalutavad puisniidul. Mida seal muidugi iseenesest mõista ei ole. Lehmadest rääkimata. Ainult aeg vedeleb maas. Nii palju aega, et hirmus hakkab. 

Proov kulges samamoodi paineta. Keegi ei kiirustanud kuskile, keegi ei mõelnud elutähtsatele asjadele... Vaid - kõik olid olemas - siin ja praegu. Selline igatsus tuli jälle projekti teha. Ise sõlmida sokke hunditopise jalga, ise istutada orasheina lavanurkadesse, ise nautida seda kõike, et - aeg on maas. 

Aga homme pikemalt. Pean veel vaatama Bucksi ja Sunsi kuuenda mängu järele, mis hommikul peeti. Ilmselt Bucks ei võitnudki kodus. Muidu oleksid kõik uudisteportaalid sellest ainult pasundanudki, et NBA sõrmused on jagatud. Aga seda ägedam mäng tuleb. Bucksi kaotus kodus! Selge on see, et nad nüüd võidavad lõppkokkuvõttes seeria ja meistritiitli, aga vähemalt on finaal venitatud lõpuni välja nagu äriarved, mille laekumist ootan. Mõnd juba maikuust saati:-) 

Homme on ka päev. Homme laulame ja tantsime jälle. Olen nüüd tõesti 14 tundi tegevuses olnud. Aga ääremaad ruulivad! Seal on pööraselt äge. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...