õhus on augusti hõngu

On kaks meest. Nad kohtuvad kuskil maailma veerel, kus aeg keerleb ümber iseenda telje. Pealtnäha on nad erinevad. Üks klammerdub pidevalt terminite ja fraaside külge, püüdes jalule seada tõelist tõde. Absoluutset tõde. Teine aga armastab maailma tunnetada läbi tõlgenduste prisma. Ainus, mis neid ühendab, on mälestus igavesest augustist ja hirm, et mälestused ei tule enam kunagi tagasi. Või õigemini - see, mis päriselt olemas oli. 

Selline lugu hakkas mind pärast viimast käiku Marguse kuuri painama. "Jah, me tunneme puudust oma mälestustest ja enamasti ongi need just mälestused - mitte see, mis päriselt oli." nagu Margus mulle meie viimase kohtumise järel kirjutas.

Eile olin nii kaugele jõudnud, et lõin käega oma kahele tekstile, mida ma juuli lõpuks ehk läbi häda kuidagi valmis saaksin, aga kas on mõtet? Lõpuks on ka teelolek ise juba sündmus. Ja ma olin selle kuu aega teel. Loomulikult on hea ajada kõik seljavalu ja pideva seiklemise kaela, aga tegelikult - ilmselgelt ei ole ma veel valmis lõpetama Intervjuud kuusega. Seega, lihtsalt kirjutangi seda, mida tahan. Peaasi, et Forrester on minu sees rahul. 

Õhus on augusti hõngu ja see seab omad sihid. Tuleb hakata vaikselt oma suve kokku pakkima. Avastasin, et pole enam kolm nädalat koristanud. Voodi all on kerge tolmukiht. Aga ükski käsi ei tõuse ka kapist tolmuimejat välja tõstma. Las suvi laulab mu tubades. Veel nädal ja siis hakkab argipäev. Ja head aega sisemise Forresteri päästmine. Nüüd tuleb terve aasta taas vastu pidada. Kuigi ilmselt järgmine suvi ei anna mulle samuti armu. 

Robin ja Ai velled tuleb jälle üle toimetada. Siis veel uued tööd. Ukuaru ja Kunstnike lugu. Talvel hakkab uus seriaalikirjutamine, mis lohiseb ilmselt suvesse välja. Harari ja Hawking. Rääkimata Nipernaadist, kes kõigi oma naiste kaudu lunastust otsib. (Kuigi, äkki see õnnestub ikka koos Liisiga kirjutada,) Ja juba saatis Helena mulle Pihkva tüdruku loo aluse. Rääkimata Musketäridest lastele ning Jussikesest Vargamäe veerel. Õhus on augusti hõngu, sest augustis hakkab jälle töö ja  ratas võtab hoo üles. Ning ei mingeid Sajusaari.