Päevapüüdmine on tegelikult kaunis peenike kunst. Igaüks seda päriselt selgeks ei õpigi. Ega mul endalgi pole nüüd päris kõiki Issanda päevi korralikult kinni püüda õnnestunud. Mõni lipsab ikka sabapidi peost põgenema ja pääseb pakku. Aga sellepärast ei pea kohe päevalõkse nurka viskama või turule müüma minema. Üks korralik päevalõks võib hea inimese käes aastaid vastu pidada, enne, kui logisema hakkab ja rikki läheb.
Kõigepealt peabki juba eelmisel õhtul päevapüüdmise riistad valmis panema. Värskendama mälu ja tegema nimekirja, mis kõik sinna püütud päeva sisse mahtuda võiks ja mahtuma peaks. Siis tuleb mõelda ka sellele jälle, et milleks sa üldse elad ja kas need nimekirja valmispandud päevalõksud ei püüa hoopis su unistusi, lootusi või igatsusi. Võib ka sedapidi juhtuda. Ega päev on kaval loom.
Põhiline on sealjuures meeles pidada, et elu ei alga kunagi homme. Iga minut juba käib. Sellepärast pole kunagi mõtet enam püüda möödunud päevi. Ikka neidsamu, mis parasjagu su toanurgas kükitavad või alles koridoris kolistavad ja kingapaelu lahti seovad.
Kui kõik ettevalmistused on tehtud, siis polegi muud, kui ärka aga hommikul võimalikult vara üles. Üks korralik päevapüüdmine hakkab ikka enamasti päiksetõusuga. Juba Tammsaare teadis seda une pealt. Sellepärast ta vana Andrese juba esimeste koidukiirtega toast välja kihutaski.
Aga Andresel läks see asi pisut viltu. Ei tea, kas Tammsaare juhtus valel ajal aknast välja vahtima, kuidas poisikesed palli togivad või mis? Aga pisut jänni ta Andrese oma päevapüüdmistes jättis. Alles viiendas osas sai rahvakirjanik jälle jala Andrese ukse vahele ja andis talle mõne pudrusema päeva ka püüda.
Selles suhtes ei eksi need, kes noore Andrese kombel küsivad, et mis kasu oli isal sellest, et ta aastate kaupa Vargamäel oma päevi püüdis ja neid kotti toppis? Mis kasu oli isa Andresel sellest, et ta agaras päevapüüdmishoos ei märganud, kuidas ema Krõõt otsad lahti sidus ja õhtu püüdmise teele oma särtsakad sammud seadis? Aga ega päevapüüdmine pole siis süüdi, kui inimene õnne ja armastust ära ei tunne. Andresega juhtus lihtsalt sedapidi, et tema püüdis kinni täitsa valed päevad. Need kibeduse ja töö tõugu päevad. Selliseid pole mõtet püüda.
Püüda tuleb ikka neid päevi, mis südame kergeks ja õnnelikuks teevad. Mõnikord tuleb selleks muidugi hommikul vara juba varrukad üles käärida ja päevasabast sikutama hakata ning nõndamoodi päev läbi temaga rassida, nagu vana Andres, aga kui siis selle päevaraipe kätte saad ja tagasi vaatad, siis ikka süda kohe laulab suurest õnnest ja õnnestumisest. Järgmisel päeval küll kondid valutavad nagu oleks päev läbi hambapastat tuubi tagasi toppinud või trobikonna tuuleveskeid teise ilma saatnud. Aga nõnda selle päevapüüdmisega ongi. Leiba ta lauale ei too, aga südamel hakkab kergem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar