päevad poevad peitu

Üks asi on päevad kenasti kinni püüda, üles rivistada ja päevakeele kuivama riputada, aga teine asi - kas päevad sellega ka nõustuvad? Mõned päevad on juba varastest hommikutundidest põikpäised ja puiklevad. Nad põgenevad nagu Paalaneni "Fort Accordion". 

Viimased päevad ongi ülemeelikuks kätte läinud. Ma pole juba mitmendat päeva enam eriti kindel - kes keda püüab? Kas päevad mind või mina neid? Algas kõik juba Hilanal ja Säpinas. Aga ka hiljem, tordisöömine Metuusala vaarema juures, eilne Tartu päev Tegelasega ja tänane juubilari varude täiendusretk Tamsallu. 

Mina ei tea, mida nende päevadega teha. Tahaks hüüda nagu Ants, keset suve väsinult ohkas: hakkaks see hooaeg juba pihta, saaks natuke ka puhata. Täna nägin poes Kaja, järelikult on märgid töö algusest juba olemas. Samas - eks ma lähen nüüd kolmeks päevaks rahvatantsijatega Vormsile, siis on aega ka päevikut pidada. Seda enam, et minu selg ei ole veel pikalt tantsuküps. 

https://www.youtube.com/watch?v=W95HrJutqLk

Igaks juhuks siia ka Paalaneni Fort Accordion. Olgu te päevades pinget. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

nooruse muretud mängud

Täna hommikul hakkas üks auto tänaval huilgama. Ärkasin üles. Viimasel ajal on uni arusaamatult hea. Magan mõnikord seitse-kaheksa tundi ja ...