Hommikul pakkisin oma voodi ja selja vaikselt kella kuue paiku sisse ning seilamine algas. Tarvanpää Vormsil! Mitte, et minu seljaga võtaks nüüd meeliülendavaid piruette, aga siiski - ega ma eemale jääda ka ei osanud.
Päeva peale sai selgeks, et ma ei ole enam 16. Kuigi - nagu selgus - ka paljud teised ei ole. Maailm ongi korelatsioonis. Kes suudab rohkem, kes vähem. Igal juhul sain bussisõiduga hakkama. Ka väike jalutuskäik Hullo rahvamajast Hullo hostelsisse sööma, ei olnud suurem asi probleem.
Raskeks läks alles pärast tantsutrenni, kui kaaslased ihkasid mere äärde jalutada. Muidugi ei saanud ma maha jääda vaid lonkisin rõõmsalt kõik kaks ja pool kilomeetrit nende järel Reigoga. Vähemalt ei jäänud ma teistest maha. Praegu liigub info, et kümme minutit on jäänud poe sulgemiseni.
Igal juhul läheb kohe B-ryhm peale. Seda enam, et bänd lõpetas juba 45 minutit pärast alustamist. Õnneks avastasime üle sõites, et Hiiumaa praam saab oma asjadega hakkama. Pole seal midagi nii suurt hala ja nutulaulu nagu mu vaene vilets selg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar