minu linn 4 (aeg luubis)

Minu linn on janus. Vihmad on laulnud oma luigelaulu ja nüüd on õhk taas tuhk-kuiv ning murdumas. Kõik on tardunud. Päev oleks nagu kollaste knopkadega õhku rippuma vajutatud. Isegi aeg näib paigal seisvat. Purskkaevu juures on väike oaas. Seal hulguvad mõned kajakad. Aga muidu seisab kõik paigal. Isegi inimesed, kes vastu tulevad on liikumatute nägudega. Nagu oleks hommikune viimane emotsioon neile näole maskiks kleepunud. Ükski lihas ei liigu, kui nad üksteisele kohtudes noogutavad. 

Väike poiss on tulnud rattaga keskväljakule ja seisab Pärdi kuju juures ning silmitseb teda. Omamoodi paradoks - väike poiss, kes sõidab linna keskväljakule Pärdi kuju vaatama, kes omakorda sõitis väikse poisina keskväljakule, et muusikat kuulata. Kas sellest tänasest poisist kasvab kunagi skulptor? Ei tea, sest juba väntab poiss oma jalgrattal edasi ning Pärt jääb üksi. 

Päev on alanud, aga kummalisel kombel ei liigu ta edasi. Pigem venib või tiksub kaader kaadri kaupa nagu aeg luubis. Isegi vares lendab kuidagi aeglasemalt. Nagu oleks temagi liikumine aeg luubis. Nagu lööks ta süda oma lööke aeg luubis. Nagu annaks ta tiibadega hoogu aeg luubis. Nagu pööraks ta pead - otsides pilguga midagi söödavat - aeg luubis. Millegagi peab see lõppema. Kas suure saju või sujuva jahedushooga. Või tormiga nagu kõik vaikused klassikalises kirjanduskäsitluses? 

Selveris on jahedam. Mu lemmikmüüja seisab lihaleti taga ja vaatab kuskile kaugustesse. Inimesi pole ja hoian natuke eemale juurviljade poole. Mulle tundub, et ta unistab. Kui inimene unistab, siis ei ole ilus teda segada. Pealegi on mul niikuinii tegemist juurviljade leti juures. Piilun teda oma peegelklaaside varjust. Need on tõelised tegijad. Peegelklaasid siis. Minu lemmikmüüja nõjatub letile ja nüüd on kindel, et ta unistab. Ainult unistajatel on selline silmapiiril kõõluv pilk. Millest ta unistab? Aga ma ei oska isegi umbes mõelda. Ma ei tunne teda rohkem, kui nende põgusate pilkude põhjal, mida me päevast päeva vahetame. 

Minu lemmikmüüja. Tegelikult on neid mul Selveris mitmeid. Aga tema on üks vanemaid. Ta silmad naeratavad alati, kui ta sulle salatikarbikese ulatab või midagi küsib. Kas panna soojakotti? Seda ta küsib muidugi liha puhul. Jõulude ajal, kui ma praekapsast ostsin "kõige väiksemasse karpi, palun" - siis ta pilk peatus ja ta vaatas mind pikalt ning nukralt enne, kui "kõige väiksema karbi" välja otsis ja sinna näpuotsatäie kapsast poetas. Ja kui ma pärast seda kaks verivorstikest palusin, siis kartsin pisut, et ta kutsub mu enda juurde õhtust sööma. Nii kaasatundlik oli ta silmavaade. Aga ma vastasin tema haletsevale pilgule julge naeratusega - mul on kõik hea, mul on kõik hästi. 

Mu lemmikmüüja vaatab endiselt kuskile kaugusse nagu näeks seal tulevikku. Ta näolt peegeldub selline lahke valgus. Jään mõttesse, et mis mulle tema juures meeldib? Ja korraga saan aru, et mulle meeldibki see tema silmadega suhtlemine. Enamasti on ta nägu ja huuled pealtnäha emotsioonitud, aga see-eest elab ta oma silmades väga rikast elu. Sealt peegeldub kõigi inimtunnete galerii. Ja see ei hakanud maskidest. Minu lemmikmüüja on alati silmadega suhelnud. Naeratanud, nutnud, küsinud, muret tundnud, kaasa elanud, soovitanud, haletsenud, rõõmustanud ja antud hetkel ka unistanud.

Lahkun juurviljaleti juurest ja jätan oma lemmikmüüja unistama. Unistavat inimest ei tohi segada, isegi kui on kiire. Minul ei ole õnneks. Tulin lihtsalt jahedust otsima ja vaatama, et äkki on mõni väiksemat sorti lillkapsas. Aga ei olnud. Lähen pangaautomaatide poole. Kontrollin, kas äkki Rinaldo arve on laekunud. Inimesed ootavad oma raha. Aga ei ole veel. Isegi maksed laekuvad aeglaselt - aeg luubis. Kogu ilm on kuidagi tardumuses. Jälle jään mõttesse - millega see lõpeb? Aga ilmselt ei millegi erilisega. Lähen koju ja hakkan tööle. On suvi. On soe. Õhk liigub aeglaselt - aeg luubis. Minu linn on janus. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

memm, lumi ja Pandora laegas

  Eile käisin teatris. Vaatasin Eldridge "Algust". Kummalisel kombel avastasin, et meil pole teatri koduleheküljel mainitud lavast...