Lõpuks ometi, lendab meie kotkas! Robin on ehe näide sellest, et loobuda on alati liiga vara. Loobuda saab siis ka, kui on juba liiga hilja ja polegi enam midagi, millest loobuda. Aga sinnamaani tuleb uskuda ja tegutseda. Alles siis, kui kõik on läbi - on kõik läbi ja möödas.
Mäletan teda esimest korda Kundast, kus ta tuli vanale koolile vastu ja viis läbi põhikooli teatripäeva. Mulle meeldis, et ta oli kohal ja konkreetne. Ei mingit edvistamist tundus pealtnäha nii edeva poisi kohta päris hea saavutus :-) Ega mul muud sellest korrast eriti meelde ei jäänudki. Pärast seda silmasin teda mõnikord Reaalgümnaasiumis, kus ta juba kasvu poolest jäi silma. Ja siis tuligi Tigu ehk kuidas seda talle öelda.
Pidime Tarmoga harrastusteatrite žüriis olema, et endale Tori projekti näitlejaid otsida. Mälutempli mõte oli kuvandada läbi Eesti rahvamajade eluloo kõigi harrastustegevuste mälu. Me valisime sellise laulu- ja tantsupeo vormi, mida liigutaks ajas lisaks repertuaarile ka väiksed etüüdid maast, rahvast ja loomingust. Ja siis läksime Võrru. Õigemini - Tarmo oli juba sealkandis. Tarmo on miskipärast alati juba sealkandis, kui mina Võrru jõuan. Kuigi nüüd rohkem siin vahepeal. Aga pigem ikka sealkandis. Mina sõitsin veel KaRakTeri autoga.
Istusin autosse ja mõtlesin, et nad jumala eest midagi imelikku ei teeks, et pärast peame tagasi ka nendega sõitma. Aga jutu järgi otsustades olid nad toredad ja ma eriti ei muretsenud ette.
Festival hakkas pihta, repertuaar oli seinast seina ja üldiselt on ikka harrastusnäitleja tänasel päeval hea tasemega. Nad tunnevad kõiki elementaarseid lavareegleid, esimese-teise repliigi seadust, misantseneeruvad nii, et kõik on kenasti näha ja üldse. Aga harrastusteatrite fenomen on alati selles, et seal kohtab iga kord ka väga palju siirust ja sellist jahmatavat naturaalsust. Heas mõttes jahmatavat. Nende hetkede nimel olen ma valmis ära vaatama ka mõne pooleteisttunnise ümberjutustuse mõnest klassikalisest näidendist, milles erilist sära pole ja mis kipuvad teinekord venima. Aga seda juhtub ka tavalises teatris mõnikord.
Ja siis tuli Tigu ehk kuidas seda talle öelda. Juba esimesest hetkest alates oli selge, et tagasi sõita on väga uhke ja häbeneda pole midagi. Aga ega ma eriti sellistele asjadele mõelda ei saanudki, sest see, mis toimuma hakkas, oli lihtsalt nii ootamatu. Vähe teksti, napp mängulaad, võimendatud kujundid, uskumatult hea valguskujundus, täpsed rõhud, peategelaste orgaanika ning siirus ja narratiivi häbenematu valu. Kõik see, mida harrastusteater tavapäraselt väldib.
Kui etendus lõppes, siis tekkis tunne, et ei tahakski plaksutamisega seda ära lõhkuda. Korraga oli nii valus ja ilus olla. Mõtlesin Tegelasele ja kogu maailmast hakkas korraga nii kahju, et oleks tahtnud teda sülle võtta ning silitada nagu kassipoega.
Sealt alates hakkas mind ikka väga huvitama, et mis Robinist saab. Ja Robin hakkas "mitteloobuma". Mitteloobumise mitteloobumise järel elas ta rahulikult üle ja võttis uue mitteloobumise ootuses elust ning teatrist viimast. Selles suhtes on see kindlasti vedamine, kui inimene juhtub sellele raskemale teeotsale. Kui ristmikul on valida õnn, raha ja surmaoht, siis alati on kõige ägedam sattuda just sinna kolmandale teele. Võid saada kas surma või elama jääda ja leida kõik need komponendid komplektis. Robinil selles suhtes vedas sada seisteteist protsenti.
Samas - ega natuke hirm oli küll sel kevadel, kui sain aru, et variant b ja plaan c viiks ta teatrist esialgu kaugemale, kui mulle meeldiks. Aga kui homne teater kedagi vajab siis seda meest kindlasti. Ma ei tea veel päris täpselt kas näitleja, lavastaja või juhina, aga eeldused on tal kõigis kolmes suunas minekuks olemas. Eks siis on näha, mis teda ennast huvitama hakkab. Aga kõik see tüütu teatritehniline kogemus, mis tal siit majast kaasa võtta on - selle peale ma võin küll mürki võtta, et sellist pagasit on läbi aegade kooli alustavatel näitlejatel olnud nii vähestel, et neid võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Puhas rikkus.
Mõnikord lihtsalt tundub, et ei vea, aga tegelikult tähendab mitte-vedamine alati hoopis vedamist, kuni sa ei loobu. Eks ma olen isegi mõnel unetul ööl kirunud end, et miks kurat ma selle jama endale kaela võtsin, aga kuni sa ei loobu, siis jõuad alati ühel hetkel kogemuseni - just sellist jama mulle ainult vaja lähebki!
Kui ma nüüd Robinit oma helistamiste ja sõnumitega eelmisel nädalal eksamite vahel tüütasin, siis sain kolmapäeval juba aru, et seekord ei pea ta mitteloobumisele mõtlema. Ja mul oli väga hea tunne. Sest just Rinaldo ajal tekkis see olukord, et ta mujale oma taotlusi saata ei jõudnudki. Ühest küljest oli mul selle üle põrguhea meel, sest sellisel juhul oleks ta teatri juurde tagasi tulnud natuke suurema ringiga, aga tema ring oli juba tehtud. Teisest küljest oleksin ennast ikka väga halvasti tundnud, kui ta oleks aasta veel pidanud tiksuma nagu munakell.
Nüüd polegi muud, kui oodata. Küll trehvame ka sügisel veel, kui noortega Lepatriinusid teeme. Aga põhiline - vähemalt on süda nüüd rahul ja üks mitteloobumine jälle meie kõigi arveraamatu vahele kirja pandud.
Lavastuse nimi oli ikka "Mida talle öelda ehk Tigu". Mõni on siin ikka pööraselt geniaalne pealkirjatõlgendaja. Pildi varastasin Leedu festivali kodulehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar