paradoks

Hiljuti rääkisime tuttavaga vene multikatest. Kummalisel kombel on need südameheadusele ja humanismile rõhuvad naiivsevõitu lood kasvatanud üles kaunis kalkuleeriva ja jahedavõitu põlvkonna. Kui pidada silmas seltskonda, kes siin 90-datel valdavalt kõike erastas ja omad jõulised reeglid kehtestas. Ma ei oska küll teiste sotsialismimaadega võrrelda, aga  kuidagi paistab see põlvkond silma küünilisem ja põhiliselt vaid ennast-usaldav. 

Kui lugeda mõne ettevõtja tähelepanekuid mõne ühiskondliku probleemi kohta, siis tundub kõigil olevat oma enesekeskne retsept, kuidas olukordi nõnda lahendada, et kõik oleks õnnelikud. Aga tema ja tema valdkond alati teistest natuke õnnelikum. Mõned neist on ju proovinud ka poliitikas tegutseda, aga ilmselt eeldab see ikkagi liiga palju koostööd ja erinevate külgede arvesse võtmist ning enamasti põgenevad nad oma turvalisse ärimaailma tagasi väites, et poliitika ongi nõme või midagi sarnast. 

Võib olla ma teen üksikutest nähtustest ka natuke liiga laiapõhjalisi järeldusi ja see põlvkond on tervikuna natuke rohkem valmis end kaitsma, kui teised ning kogu nende kaalutlev eluhoiak on tingitud lihtsalt ettevaatusest. Kuid ikkagi paneb mõtlema, et kuidas siis selliste uuemate jõhkrate ja vägivaldsete multikate toel üleskasvanud põlvkond on hoopis hellahingelisteks lumehelbeksteks sirgunud? 

Ega siin ühest vastust ei olegi, aga ikkagi tekib veider mõte, et äkki kellegi haigetsaamise või allatampimise järjepidev jälgimine kasvatab lastes hoopis empaatiat? Ja loogiline on, et animeeritud maailmas võib see anda isegi teatava kasvatusliku momendi hoopis juurde. Samal ajal, kui meie - konservatiivsem põlvkond - oleme ikkagi veendunud, et lastes saab empaatiat ja soojust kasvatada vaid positiivseid eeskujusid jagades. 

Ehk lapsed ei olegi nii lihtsakoelised enam, et nad vaid eeskujudest lähtuksid vaid suudavad juba 8-10 aastaselt hakata ka ise elulisi pusletükke kokku traageldama? Või on see lumehelbekeste põlvkond oma eksistentsiga vaid protest oma eksinud vanemate suhtes? Aga isegi sellisel juhul oleks tegu ühe kaunis võimsa ühiskondliku kokkuleppega. Küll alateadliku kokkuleppega, aga siiski kokkuleppega.