punaste õhtute purpur

Lõpuks see siis juhtuski. Pärast kõiki neid aastaid - topeltvõit! Ei kujuta ettegi, mida ma selle rahaga kõik peale hakkan? Ilmselt ostan uue auto või korteri. Aga vaevalt, et hinnad nii pöörasesse langusse kukuvad ja ilmselt pean piirduma kahe tassi kohviga kuskil kallimas kohas. Kallim koht on siis põhimõtteliselt kogu muu maailm väljaspool teatri kohvikut. Teatri kohvikus saan oma topeltvõidu eest lausa kaheksa tassi kohvi. 

Aga kaks mänguvälja - mõlemad võidavad, seda pole minuga enne juhtunud. Ja lõpuks on neli eurot samasugune raha nagu Wise miljardid. Erinevus on vaid hulgas. Aga õnneks ei tungelnud hommikul mu kolmanda korruse akna taga parv ajakirjanikke, kes ihalenuks lotovõitjaga intervjuud teha ning ma sain rahus oma harjutused seljale ära teha. Ja just mulle endale sobivas riietuses.

Eile käisin siis lõpuks Tormas ära. Tundub, et sel suvel tulebki igal nädalal korra teatris käia. Aga tegelikult oli aus elamus. Mulle on alati meeldinud see harrastajate ja proffide segamisel tekkiv sümbioos. Ühelt poolt on hea turvaline vaadata, et kuskil ei ole ohtugi, et midagi toppama jääks, samas armas ja kui rütmid ka kuskil stseenis pidurduvad, siis tulevad kogenumad näitlejad ja tõmbavad sae jälle käima. Ja tegelikult oli ladusalt jutustatud lugu. Sain teada, et ka Torma kandis on elanud ja tegutsenud oma hull pastor, kes unistas talupoegade vabastamisest. 

Muide, väga võluv oligi stseen, kus Eisen hakkab talupoegi vabastama ja nood põgenevad suure hirmuga tema eest ära. Ega see vabadus võib ehmatada küll! Üldse oli palju vaimukaid kohti. Huvitavad olid näiteks üleminekud, kus üks tegelane lahkub ruumist oma manifestiga ja järgmine stseen algab samal ajal sama manifesti tsiteerimisega , aga hoopis teiste tegelaste poolt ja hoopis teises kontekstis. Kusjuures nad on sujuvalt üksteisest väljakasvavad stseenid. Seda võtet peaks kunagi täitsa proovima arendada. 

Näiteks jutustab Eisen vaimustusega kuidas ja millised õigused peaksid talupoegadel olema ja liigub sellest jutustades vaimustunult kaugusse, samal ajal tulevad mõisnikud ja kordavad koos lahkuva Eiseniga samasid teese... Jäädes lõpuks üksi ja masendusse, sest nende jaoks pole seal midagi vaimustavat. 

Või siis väike elusäde - mõisniku tütreraas, kes saadetakse Eiseni juurde teda mõjutama, aga juhtub hoopis midagi vastupidist. Paruni tütar armub eestlastesse. Nagu hullunud fänn sööstab ta ühe eestlase juurest teise juurde, katsub neid oma käega ning fännab sajaga, ise uskmatusest vaimustudes - sina oled ka eestlane või? Nii äge! Lõpuks läheb koos talunaisega vokil ketramist õppima, sest see võib ikka iseäranis änks värk olla. Kõige koomilisem ja armsam, et kui hakkad mõtlema, siis ilmselt nii see võiski olla mingil hetkel. Ja seda armsam ja naljakam see kõik tundub. Ja samas - ka tänapäevane. Ikka ihaletakse ju pärismaalaste eksootikat. 

Ühesõnaga - vedas ilmaga, vedas paigaga - Torma ringtall on väga omapärane varemete-moodustis ja õnnestunud etenduspaik. Vedas ajaga - oligi viimane läbimäng. (Huvitav, kas ma kunagi mõnda etenduse korras etendust ka näen :-) Ja uskumatult kaunis teekond tagasi. Ma olin valmis selle punase päikese, mis silmapiiril kõlkus, ära sööma. Punase päikesega tuleb alati isa meelde. Ta armastas öelda: taevas on nii punane, ei tea kas tuleb sõda või?

Mäletan, et omal ajal ma ikka küsisin vanemate inimeste käest, kas see on mingi ütlus ja lappasin folklooriarhiive, aga keski ei osanud nagu midagi kindlat öelda, et kust selline võrdlus pärineb. Ja alles mingi kümmekond aastat tagasi mul korraga plahvatas - isa oli ju sõjaaja laps, 1930 sündinud. Ilmselt võis see assotsiatsioon tal tekkida reaalselt sõja tajumisest. Lapsele jäävad ju sellised seosed ja kujundid hoopis teisiti meelde, kui täiskasvanutele. 

Aga kes seda enam teab. Eks ma teinekord muidugi küsin, kui ma jälle ta haua pealt läbi põikan, aga vaevalt, et ta vastab. Ühelt poolt - kust ta enam mäletab ja teiselt poolt - eks need meie jutuajamised rohkem monoloogiks on kiskunud. Polnud ta eluajal suurem asi lõuapoolik ja ega ta surnuna ka eriti arengule aldis ning avatud ei tundu olevat. Aga võib olla ma ise mölisen liiga palju. 

Igatahes oli mõnus väljasõit. Ja kui palju kurgi! Üks jalutas lihtsalt mulle teed mööda vastu, kui ma pisut ringtalli ümber ringi kolasin. Lihtsalt tuli, kallutas pead ja lonkis edasi. Meenus kohe Paavo Matsini "Must päike", kus Kreutzwald oma kurega jalutab. Aga Tormas polnud ühtegi Kreutzwaldi näha. Ilmselt oli kurg otsutanud üksinda mõtteid koguda. 

Aga siin siis mõned pildid ka. Ma küll tagasiteel ei raatsinud seisma jääda, et kogu seda "punaste õhtute purpurit" pildile püüda. Vaevalt, et ta oleks jäänudki. Ja üldse - tegelikult on Runnel juba kõik punaste õhtute purpuri kinni püüdnud:

Punaste õhtute purpur/ siniste lootuste lõng/ kuulda on tasane kur-kur/ hõljuks kui imiku hõng/ magaja kurgu kur-kur/ hinge isekas hõng/ pulsi pimestav purpur/ lootuse lõputa lõng.

Kummalisel kombel kõneleb Runnel siin minu jaoks nii erutavalt lähedusest ja armastusest, et täitsa valus hakkab ja tekib igatsus millegi/kellegi järele. Just see esmapilgul lihtsakoeline ja mittepoeetiline "kur-kur". See - magaja kurgu kur-kur, tekitab sellise sooja ja lähedase tunde. Muu niikuinii ka, kuigi muu on juba poeetiliselt võimendatud kujund. Aga see magaja kurgu kur-kur paneb mind mõtlema kõigile neile tüdrukutele ja naistele, keda olen kuulnud mõnikord unes korraks norisemas. Ja see on armas. Siis saan aru, et olen ikkagi elanud või midagi. Ka Tegelasele, kuigi ta juba ammu pole enam imik. 

Aga jah. Siis need suure suuga lubatud pildid ka. Nagu juba aru saada, siis pole ma suurem asi fotograaf ja Timesi aasta fotole ei pretendeeri neist ükski. Või kui, siis "vaarikate" kategoorias, et nagu  halvemini enam pole võimalik või nii. Aga ega ma pikemalt ei eputagi. Siin siis midagi kurgedest kauguses. 

Siin siis needsamad kured lähemalt. Nii nad seal Tormas elavadki. Kui tahvad, jalutavad poodi ja ostavad omale jäätist. Kui tahvad, longivad niisama linna peal ringi. Kui tahvad, istuvad pesades. Neid oli seal mitmeid. 

Siin on mõned vaated ringtalli aja ja nõukogude ehitusmeistrite poolt järatud ning täiendatud seintele. 

Selline näeb välja lavade asetus. tegelikult on üks väike lava ka publikuosa sees. Ja see on päris äge, kuidas ühel hetkel Katariina sealt ilmub. Aga see ei ole praegu reetmine. Sest tegelikult tuleb see koht nii orgaaniliselt. 

Siis midagi ka mõeldes Petserimaa igatsusele, kus nõgesed on on üks ääremaa kujund. Ja nõgeseid on ääremaadel jalaga segada. Mulle see Triinu mõte väga meeldis, kuidas ta seda Petserimaa igatsuses kasutab. Juba reklaamklipis on see vihje mõnusalt sees. Aga selline vaade on juba kunst omaette. Kuigi jah - päriselt nägi see parem ja jõulisem välja. 

Ja tegelikult, et nüüd aus olla ja mitte kellegi ootusi kuskile kirikutorni kohale kergitada, siis selline armas, isetehtud ja soe teater. Kindlasti ei tasu sinna minna otsima mingeid enneolematuid kunstilisi kõrgusi, aga oma sümbiootilisuses ning siiras laadis lavastusena väga soe ja aus kraam. Ja näitlejad teevad kõik ära ning enamgi veel.