seljalood

Viimased päevad on mõnusad seljavalu-päevad. Täpsemini - pigem juba jalavalu päevad. Nagu selgub, pole tablettide krõbistamisest suuremat kasu. Hea küll. Midagi seal leeveneb "pisut", aga keha on ikka kõver nagu küsimärk. Pigem on nõelmatt selline kerge leevendav vaheldus. Samas on mõnus ka nõelmatil võimelda. 

Tegelikult püüan kogu aeg eelmist seljavalu perioodi meenutada, et kuidas ja millal seal mingid muutused tekkisid? Tundub tagantjärele, et kui valud jalga kiirgusid, siis läks mingi kuu aega veel? Aga ega ma täpselt ei mäleta. Igal juhul algas siis kõik enne jõule, detsembri alguses ja kestis kokku pool aastat. Sest juuni alguses võtsin jõusaali kaardi - suutsin ma pangast tuvastada. Aga jõusaali võtsin vahetult pärast paranemist, seda ma mäletan.

Praegu on tegelikult juba teine kuu käsil. Aga kuna ma ikkagi võimlen kenasti ja võtan tablette ja puha... Siis peaks ju rutem minema? Seega - kui mul oktoobri alguseks midagi hästi pole, siis tuleb tunnistada, et kogu see füsioterapeutide, valuvaigistite ja taastusravide rida on üks armas hookus-pookus. Ah, kuidas tahaks augustis või septembris öelda, et eksisin!

Aga seoses seljavaluga meenub mulle ka üks lõbus lugu. Kui 2018. aasta kevadel läksin taastusravisse, siis võttis mind seal vastu üks häbelik neiu. Alguses oli kõik viisakas. Küsimused-vastused. Testis, kui palju ma kummarduda suudan ja kuidas kõik varem oli. Siis pöördus järsku minu poole: "Aga sellised igapäevased tegevused? Kuidas nendega hakkama saate?"

- Kenasti. Enam-vähem. 

- Aga sellised intiimsemad tegevused... Mõnikord nagu häiris või nii? Oli teil mingeid probleeme?

Hakkasin mõtlema, kas ma peaksin talle rääkima, et tualettruumis oli keeruline kasutada "harjumuspäraseid võtteid". Aga otsustasin, et see on ikka piisavalt minu isiklik asi. Ja ütlesin, et teatavaid probleeme oli, aga sain hakkama.

Sellepeale tõstis neiu julgelt pilgu paberitelt ja vaadates mulle täiesti siiralt otse silma küsis pead vallatult viltu kallutades (või vähemalt mulle tundub tagantjärele niimoodi): Kas te kummiga olete proovinud?

Ausalt öeldes olin üpris sõnatu. Mõtlesin, et kas ma peaksin nüüd ennast kuidagi meelitatuna tundma? Või on see mingi ettepanek? Või varjatud kaamera? Igaks juhuks vastasin nii nagu asi oli - Ei. Kummiga ei ole proovinud. 

- Aga uskuge mind. See võib aidata!

- Ah nii...?

- Jah. Paljud on alguses skeptilised olnud ja arvanud, et mida see ikka muudab. Aga uskuge mind, ma ise kasutan ka mõnikord.

- Ah nii?

- Jah. Lihtsalt profülaktika mõttes. Mul ei valuta muidugi midagi. 

- No jah... Tore kuulda. 

- Ma saan aru, et see kõlab niimoodi nagu mingid homöopaatilised pillid, aga sellel on täiesti teaduspõhine seletus, miks kumm töötab. 

- Selles ma ei kahtlegi. Ma olen koolis käinud.

- Väga tore. Siis tulge, ma näitan teile, kuidas kasutada. 

- Põhimõtteliselt ma nagu tean...

- Ei. Uskuge mind, paljud arvavad, et nad teavad, aga seal on omad nõksud. Tulge, ma näitan teile enda peal ette. Teie ei pea midagi tegema. Lihtsalt vaatate!

- No, ma ei tea... 

- Tulge, tulge... Ma kohe... Näete siin meil need kummid ongi. 

Tõstsin vargsi pilgu ja silmasin riiulis seisvaid venituskumme. Ja nüüd võin mina öelda, et uskuge mind - ma lubasin talle, et kindla peale ostan kummi või isegi kaks. Aga tegelikult ei ostnud. Ja ma ei mäleta ka harjutusi enam. Ilmselt youtubis on, aga ütleme nii, et olen selles osas pisut "häbelik" :-) 

Nüüd aga hakkan tööle. Viimastel päevadel on igasugu kõrvaltegevusi olnud. Peaksin ennast nüüd kokku võtma ja püüdma selle nädalaga esimese poole noorteloost kalevi alla saada. Tähemärke isegi on, aga selline segadus. Ilmselt tõstan mõned stseenid teise vaatusse ümber ja teen esimese kompakstemaks. Teravust on nagu alguses vähe. Aga kui kirjutada sisetunde pealt, siis ei tohiks ju hakata komponeerima? Ei teagi, kuidas on õige. Niikuinii on ta üks spekulatsioon. Aga mind ikka huvitab, et kas see tekst saab disklahvi? Otseselt ta ju plagiaat pole :-)  Aga seda enam on huvitav kirjutada.