Ma saan aru, et see ei kõla eriti arukalt, aga ma ootan juba pikisilmi, millal see puhkus lõpuks lõpeb ja töö algab. Ja mitte ainult sellepärast, et siis ei valuta mu selg enam vabast ajast ning ma ei pea end puhkuse ajal sitasti tundma. Vaid isegi rohkem sellepärast, et lõpeks see ilma mööda ringi kihutamine. Pärast neid Setomaa otsi tundub homne Tartu päev nagu jalutuskäik vikerkaarel, kus inglid mu ratastooli üksteise võidu lükkavad. Kes suurema hoo sisse saab!
Muidugi mu oma süü ka, et niimoodi ringi rallin. Käisin mõned päevad tagasi Alatskivil vaatamas "Kui seda metsa ees ei oleks..." viimast etendust. Seitse aastat on nad seda mänginud, aga mulje oli päris hämmastav. Tekkis tahtmine jälle midagi sellist kirjutada. Loomisest, kunstist, muusikast... Mitmed asjad tundusid uued, aga kui ma pärast Eili käest küsisin, siis ta ütles, et ei - algusest peale oli nii. Ja väga hästi oli. Eili on ikka mõnus läbinärija. Ja Ülle ja Eduard ja Madis... Madis on küll kasvanud oma rollis selle ajaga ikka jõulisemaks. Aga seda uhkem see tulevärk oli.
Mõtlesin koduteel, et kui muidu tõmbavad kunstnikud end "kivvi", siis Juhan Liiv pidi end vaese loojana "Alatskivvi" tõmbama. Huvitav, kas Alatskivi noortel on ka selline sõnamäng, et sõidame nädalavahetusel kodukanti ja tõmbame end "Alatskivvi"? Ilmselt mitte.
Siin siis Alatskivi retkest ka mõned fotod. Sain nädalavahetusel nii palju targemaks, et ka Peipsi järvel on omad tuletornid. Siiski küll vaid kolm, aga kõlab päris lõbusalt. Miks ma pole kuulnud näiteks midagi Porkuni järve tuletornist? Või Viitna järve omast? Kus on Neeruti järve tuletornid? Ilmselt oleks need kõik väga populaarsed turismimagnetid, kui mõni vald nad püsti panna viitsiks. Eriti võluv tunduks Neeruti järve tuletorn. See, pildil on siis Peipsi keskmine - Nina tuletorn. Kohe Alatskivi lähedal.
See on siis pildiseeria Kasepää laululavast, mis on ka Peipsi ääres. Ülemisel pildil üldvaade ja alumisel detail.
Alguses mõtlesin kohe, et milline huvitav laululava! Aga nüüd olen mõned päevad püüdnud sinna midagi sobitada ja tegelikult - teatri jaoks on laululavad ikkagi täiesti mõttetud kohad. Hea küll, kui keegi muusikali teeb (nagu näiteks mu ülemised naabrid praegu :-), siis veel küll. Võib olla.
Kuigi - ausalt öeldes on ka kontserdid hakanud juba ära tüütama. Ikka see igav valguse vilgutamine, ikka see igav udu... Mingit liikumist ega shõud ei tehta enam aastaid. Kärts - peale. Mürts - maha. Esinejatele endile tundub enamasti, et nad on vaimukad nagu Richard Curtis, aga reeglina ei ole. Vahetekstid on mõttetu pläma, mis balanseerib seal kuskil siiras olla tahtmise ja anekdoodi vahepeal. Kukerpillid hiilgasid eelmisel suvel Viljandi folgil vähemalt sellega, et nad ei saanudki aru, et nad merepäevadel pole. Viljandi järve pole vist eales nii palju mereks hüütud, kui tol kontserdil.
Üldine tendents on ikkagi kontserditel selline visuaalselt manduv. Pink Floyd ja lavaline action on eilne päev. Ilmselt on see isegi puhastav - võidule pääseb ju puhtamal kujul muusika ise. Aga ega ma sellisel juhul ei saa eriti aru, mida see valguse väristamine seal märgib või kujundab? Lihtsalt, et muidu lamedas muusikas tekiks vähemalt mingi väline dünaamika? Sellisel juhul eelistaks pigem Anne Veskit, kes roomab kohale, laulab oma laulud algusest lõpuni viisakalt ära, fiilib seda ja käitub alati nagu kuulajaid oleks vähemalt miljon.
Lõpuks, mis see minu asi on. Parem neelan nüüd paar jõhkramat tabletti ja püüan end välja puhata. Ei olnud eriti hea päev. Tagasiteel avastasin, et kihutan 130 km/h nagu püüaks oma valude eest minema kihutada. Aga väsitab tõesti. Loodame, et homne on parem. Ilusam ja selgem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar