kaunis on maa, kui vaatama vaevud

Öö oli rahutu. Varesed nutsid hilise õhtuni eilset taga ja kajakad võtsid hommikul vahetuse üle ning kukkusid koidikut sõimama. See kõlas nagu oleks nad purjus piraadid, kes üksteise võidu taevasse ilmuvate koiduviirgude kallal nokka teritavad. Ülbed, haukuvad ja lärmakad. Kajakatel on alati kellegagi mingi kalkun kitkuda. Varesed on lihtsalt tüütud, aga kajakad pigem kurjad. Nendega nugade peale minna ei soovitaks. 

Panin jälle päikesprillid ette, vahtisin lage ja kuulasin kesklinna hääli. Kella kolme paiku pakkus varestele ja kajakatele täiendust purjus peoseltskond, kes kuskilt koju või järgmisse peopaika litsus. Tüdrukud anusid, et poisid ei ropendaks nii palju, poisid aga ropendasid seda hullemini, mida rohkem tüdrukud neid palusid. Pärast peoseltskonna lahkumist tundus kajakisa magus nagu Mozarti muusika. 

Kesklinna luksus. Sümbioos looduse ja inimese vahel. Kusjuures selgusetuks jääb - kumb meist ikkagi intelligentsem on? Kajakas või noormees, kes enne kallima suudlemist külvab kesklinna karvaseid ja karvutuid suguelundeid täis. Tekkis kiusatus neile järele hiilida, vaadata, kus nad elavad ja siis, kui nad uinunud on, anda uksekella. Kui see noormees mingi ime läbi oma surmaunest ärkab ning uksele ilmub, siis sirutaks käe ja teataks, et: Tere, mina olen see munn, keda te öö läbi hüüdsite! 

Aga selle asemel mõtlesin hoopis Tammsaarele ning paikadele, kuhu võiks reisida. On ilmne, et Iirimaale ma oma seljaga praegu kindlasti ei kulge. Pole neile tarvis minusugust tüütut ja virisevat küürakat küsimärki, kes pealegi oigab ja ägab nagu Kerberos pärast kastreerimist. Pealegi on suvi. Ma ei tea, mis kohaga ma üldse mõtlesin, kui suvel Dublinisse pileti broneerisin? Ilmselgelt ei saanud see olla aju.  

Tammsaarest mõtlesin ka. Aga pigem just maastikuliselt. Vargamäest ja tema väljadest. Viimasel korral oli nukker näha, et juurdepääs Järva Madise rabateele oli rohtu kasvanud. Kõik eilsed rajad kasvavad rohtu. Keegi ei kõnni enam teedel, mida eile paljajalu tallati. Ammu enam ei paista Järva Madise kirikutorn Vargamäe õuele. Kui üldse kunagi paistis? Või oli seegi vaid väikse Antoni pettekujutlus, mida ta täiskasvanuks saades uuesti fabritseeris, et leevendada igatsust aegade järgi, kui kõik oli veel lihtne, selge ja rajad sissetallatud?


See on pilt Simisalu vaatetornist. Uuest nüüd juba. Mitte sellest, kus me 
11 aastat tagasi Mihkli ja paki valge veiniga sageli oma õhtud lõpetasime pärast proovipäeva, kui näitlejad veel ööseks kodudesse sõitsid. Võisime seal istuda teinekord paar tundi jutti. Mihkel toetas selja piirdelaudadele ja kükitas vaatetorni põrandal. Mina toetusin "reelingule" ja andsin märku, kui mõni loom nähtavale ilmus. Või kükitasin samuti seal Mihkli juures ja rääkisime maailma asjadest. Mihkli surmast saabki 11 aastat augusti alguses. 11 aastat lavastusi, mille raame ei maali enam Mihkel. 11 aastat, kui kunstnik enam saalist ei karjata: udu, udu, udu... 11 aastat, kui keegi enam hämarusest näitlejaile ei hüüa: mängige paremini!

Sellistele asjadele mõtlesin ma hommikul, kui sain aru, et vaevalt viitsin neile roppsuudele järele hiilida ja neid uksekellaga ehmatada. Tegelikult hakkas mul hoopis kahju tüdrukutest, kes lõppematult palusid neil ropendamine lõpetada. Lõppematult nagu nagu päevade pärlikee jätkavad nad seda palumist homme, ülehomme ja aastate pärast. Alati jäävad purjus ropendavaid poisse paluma vaiksehäälelised tüdrukud. Vähemalt midagi, mis elus püsivat on erinevalt neist rohtukasvanud radadest. Erinevalt Järva Madise kirikutornist, mis enam Vargamäe maadele üle metsa ära ei paista. Purjus, ropendavad noormehed ja neid igavesti paluvad neiud. 

Õhtul lähen Tormasse Kuldõuna läbimängu vaatama. Margus kutsus, et äkki viitsin? Neil ju lavastaja ka laval, siis ilmselt keeruline  tajuda, et mis tegelikult toimub. Eks ma siis pean minema, kui Margus kutsub. Oleme viimasel aastal kuidagi palju suhtlema hakanud. Ja tegelikult on see hea. Lihtsalt veel üks ajaloo ümberjutustus tundub natuke too much ühe nädala kohta. Reedel käisin Jänedal Naist salamandri tähtkujust vaatamas. Täna siis Kuldõun puukastis, mis peaks Eisenist jutustama. Ei, mitte Mattias Johann Eisenist vaid kellestki Johann Georg Eisenist, kes oli vist Torma pastor? Aga eks ma õhtul saan täpsema pildi ette. Tema elulugu ma vähemalt ei tea :-) Erinevalt Mura omast. 

Ja näeb jälle seda kaunist maad ka. Kui vaatama vaevun. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...