Ega ma pole jalgpalli fenomenist kunagi aru saanud. MM-i muidugi vaatan, kui on hea seltskond ja Brasiiliale lüüakse 7 väravat jutti, aga üldiselt jääb see mäng igavaks. Reeglid on korvpalliga võrreldes liiga lihtsakoelised ja ei aita kaasa mängus teravuse hoidmisele. Rünnakuaeg on reguleerimata, keskjoonel võib palli edasi-tagasi togida nii kaua, kuni keegi igavuse kätte maha sureb. Aga eriti tüütu on see, kui 10 meest pargitakse värava alla ja siis nimetatakse seda kaitsemängustrateegiaks. See on lihtsalt väga igav juba. Aga ma saan aru, et jalgpalli reegleid kirjutavadki suures osas sponsorid ja sealhulgas ka õlletootjad/müüjad. Tegelikult on see neil päris hästi õnnestunud. Mõelda välja võimalikult igav mäng, et inimestel poleks staadionil või teleka ees muud teha, kui pidevalt õlle järgi käia või kusel.
Kuigi tõe huvides - ka korvpallis on maa-ala-kaitse ja see on tõeliselt mängu-tappev element. Ilmselt mõtles selle välja mõni jalgpallur. Üldiselt siiski korvpalli armastav treener seda pikalt ei kasuta ja enamasti tehakse seda vastaste mängurütmi lõhkumiseks. Siiski leidub ka kossus treenereid, kes mõnikord sülitavad korvpalli ilule näkku ja lõhuvad maa-alaga selle kauni ja vaimuka mängu tükkideks. Üldiselt neid treenereid ei armastata. Aga õnneks sellised võtted korvpalli reeglistik välistab, mis jalgpalli punktimängudes - mil viigist piisab - kus kamp heal tasemel mängijaid teeb 90 minutit keskväljal sööduharjutusi. Nagu trennis poleks aega.
Siiski - kellele meeldib kana, kellele tütar. Nagu paljude jalkafännide fb piltidelt aru saada, siis jalka vaatamiseks valmistutaksegi võimsa söögivaagna, õlle, mugava igavlemispaiga - diivani ja käimlatee vabastamisega. Samal ajal, kui kossufännid kõõluvad ka kolme jalaga taburetil rõõmuga ja neil peab olema vaba vaid tee suitsetamisnurgani, kus mängu ajal saab teha vaid ettemääratud aegadel 3 suitsupausi. Ütleme nii, et jalkafännide ja kossufännide erinevus vaatamis-stiilis seisneb selles, et kossufännid naalduvad mängu jälgides ettepoole, aga jalkafännid tahapoole. Muidugi on alati ka erandeid.
Kurb on muidugi ka see, et jalkafännid elavad mängu igavust sageli välja vastaspoole jalkafännide peal. Pekstes neid mängujärgselt oimetuks oma laste silme all või siis lihtsalt mõnitades nende rahvust, meeskonda ja hümni. Lihtsakoeliste reeglitega mängu miinus. Iga loll saab aru, mis toimub ja kui siia liita veel igavusfaktor, siis on ilmne, et selline mäng tõmbab ligi sirgelt mõtlevaid inimesi, kelle ajukäärudes on sama palju kurve, kui Tallinn-Narva maanteel Haljala ristini. Samas on see muidugi ka hea, et selline vägivaldne seltskond saab väljaelamise võimaluse jalgpalliga seonduvalt. Selle asemel, et oma agressiivsust eraelus välja elada.
Aga jällegi - ega kossufännid siinkohal ka mingid inglikesed pole. Hiljuti avaldatud uurimuses, kes on maailma kõige vihatum sportlane võitis tiitli 122 tuhande vihkamisega kostitatud James Le Bron. Kusjuures teiste sportlaste vastu suunatud vihkamisavaldused jäid sinna 30 tuhande tuuri ja alla selle. Seega - korvpallurid vihatakse ligi 100 tuhande võrra rohkem, kui jalgpallureid (Teisel kohal oli Marcus Rashford ainult 32 tuhande vihkamisega.). Õnneks pakub kiire ja kirglik mäng väljaelmisvõimalusi reaalajas ja kossufännid enamasti ei pea mängu igavust teiste inimeste peal välja elama. Erandiks on muidugi Balkanimaade fännid. Aga seal ei ole ka küsimus mängu igavuses vaid kultuuri eripäras. Ja ilmselt ka mõtlemisevõimes. Või täpsemini - selle puudumises.
Aga ikkagi pean ma jalgpalli EM-i kiituseks ütlema, et kui teatris organiseeriti ühine ennustamisvõistlus ja me hakkasime kõik oma kodudes õhtul jalgpalli vaatama, siis vaatasin minagi korra Türgi ja Itaalia mängu. Kuigi Itaallased olid isegi põnevad, eriti siiski vaadata ei viitsinud, sest kõik lehed pasundasid juba EM-i alguses, et Itaalia võidab tiitli. Selles valguses tundus eriti igav hakata mänge vaatama, kui lõpp on ette teada.
Ja siis sain ma aru, et kui juba niikuinii spordi peale aega raiskan, miks siis mitte vaadata NBA play-off mänge. Ja see otsus oli tõeliselt smart, sest NBA-s oli toimunud täielik kannapööre. Võitjat ei osanud keegi isegi õrnalt aimata, sest parimad tiimid ja favoriidid olid kaotanud vigastustele oma liidrid ning sõelale hakkas järjest enam jääma selliseid meeskondi, kes tegelikult on tublid, aga kindlasti mitte sõrmuse-väärilised oma komplekteerituselt ja üldiselt mängutasemelt. Ja nüüd ongi finaalis Milwaukee Bucks ja Phoenix Suns. Kusjuures täitsa korralikult ja vaimukalt mängivad. Aga neil pole ka vigastusi. Hea küll - Antetokoumpo jalg pole ikka päris see ja siin nüüd eelviimases vastasseisus sai ka Booker nina pihta matsu, aga see ei anna tunda. Ja viimases lahkus platsilt Saric. Aga see eest elab vanameister Chris Paul läbi teist noorust ja selles suhtes oleks armas, kui Suns võidaks, et see oleks Paulile ikkagi lõpuks meistrisõrmus.
Ise hoian siiski Milwaukee poole pöidlaid. Neil on tegelikult rohkem sees, kui nad esimese kahe mänguga välja näitasid. Ja nad on parimatel päevadel vaimukamad. Juba sellepoolest, et neil pole sellist puhast tsentrit nagu Sunsil Ayton. Siis peab olema leidlikum ja teravmeelsem. Mida nad kahjuks kahes esimeses mängus väga ei olnud. :-)
Teine põhjus, miks jalka EM kasulik oli: sain rahumeeli vaadata mänge just sellisel ajal, kui mulle endale meeldis. Kuskil Eesti uudistesaitidel ei olnud avalikult esilehtedel ühtegi uudist NBA mängudest. Aga pruukis eile jalka EM lõppeda - kus kõik läks just täpselt nii nagu alguses öeldi, et Itaalia võidab - siis kohe... Palun väga! Juba hommikul ilmus täna väike nupuke ka NBA finaalmängude kohta. Mäng oli kell 4 hommikul. Mina oma naiivsuses püüdsin sel ajal ikka kirjutada, et kui lõunaks mõte ära hangub, siis vaatan mängu. Aga... Juba jõudis üks sporditoimetaja mu päeva ära rikkuda. Eks ma edaspidi püüan harjuda, et jalka EM on läbi ja spordiuudistes võib kohata ka korvpalliuudiseid.
Üldiselt muidugi, kuigi ma jalgpalli natuke irooniliselt suhtun, ikkagi tore, et inimesed mängivad. Kuni inimesed mängivad, tantsivad ja laulavad ja loovad - seni on maailmal veel lootust. Loov mõtlemine tõestab end iga päevaga aina enam tuleviku suhtes. Ja tee mis tahad, exeli tabelit suudab iga primaat toota, aga tulevik kuulub kastist välja mõtlejatele. Nagu Chris Paul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar