väikese rahva teater

Kui keegi kujutab ette, et ma hakkan nüüd analüüsima eestlaste teatrit, siis paneb ta küll Porschega puusse. Absoluutselt ei ole plaanigi. Setode ja liivlaste kõrval on eestlased ikka suur miljonirahvas. Kuigi tegelikult on eestlasi Eestis veidi vähem, kui miljon. Hiljuti just avaldati suurem eleegiline nutulaul, kuidas me negatiivse iibe pandeemilisse "kasvu" kord kärvame. Seega - Põlluaasal on pidupäevad, kui ta bussiga mööda isamaad ringi kolistab ja igas metsanurgas agit-propagandat teeb, et temast ikka rahvapresident saaks. Peaasi, et ta jälle magama ei jää. Nagu abieluseaduse ajal. 

Aga Põlluaasa teater mind eriti ei huvita. Sest on ütlematagi selge - Põlluaas võidab presidendivalmised. See on sama kindel, kui see, et ta võidab ka olümpiamängud ning Omniva auhinnamängu - arva ära, kas su pakk jõuab kunagi kohale või mitte :-) Ja ilmselt ka tagantjärele NBA meistritiitli ning -sõrmuse. Eile sai seeria siiski läbi ja loomulikult võitis kogemus ehk Bucks. Kuigi Chris Paulist on kahju. Milwaukee vajutas pärast kaht esimest kaotust mütsi pähe ja võttis neli mängu tagasi vaatamata enda kanda. 

Aga tegelikult ei taha ma üldse sellest kirjutada, lihtsalt hea teada, kui kunagi vanadekodus seda blogi lugema hakkan, et mis minu elus siis suurt ka 2021. aastal juhtus - Põlluaas ja NBA. 

See pilt ongi nüüd väikese rahva teatrist. Petserimaa igatsus Säpina küünis - mõni kilomeeter Petserist. Esiplaanil Lauli ja Agur, kes kehastavad Vallit ja Pauli. Kauguses kumisevad Petseri kloostri kellad. 

Kunagi kümmekond aastat tagasi käisin Marimaal ja tutvusin sealse teatriga. Neil oli just esimene marikeelene näidendivõistlus lõppenud sügisel ja nüüd siis lavastati ka võidutöö. Vist oli ikka võidutöö? Näidendivõistlusele oligi laekunud erinevad folkloorsed versioonid Hõbesõrakesest või midagi sellist. Ühesõnaga - ei midagi kaasaegset. Ja nii nad mängisidki oma muinasjutte. Portaali ette, külgedele olid tõmmatud kaks suurt palakat, millele oli kellegi püüdlik käsi võõbatud ruunimärgid. Nagu hiljem selgus - luminestseeruva  värviga. 

Ma saan aru, kui Kuressaare miniteatrifestivali lõpushõus kasutavad gümnaasiumi tantsupoisid sellist võtet ning see on kontekstis isegi vaimukas, aga rahvusliku teatri puhul ja ruunimärkide maalimiseks? Mindagu persse! Ja tegelikult ka - see oli juba nii nukker, et ajas naerma, sest tegelikult annab selline väike detail mõista, kui kurvas seisus ja kui publikut-anuv nende omakeelne teater tegelikult on. See oli tegelikult tõesti ahhastav hääletu karje. Seda enam, et enamik nende kuuest näidendivõistlusele laekunud tekstist keerleski ühel või teisel moel Hõbesõrakese muinasjuttu ümber. Või lihtsalt muinasjuttu. Ega ma seal nüüd kogu aeg kaine ka ei olnud. See oleks võinud vaimsele tervisele halvasti mõjuda.

Aga teine võimas mälestus samast lavastusest on seotud hoopis sünkroon-tõlgiga. Istusime Liinaga kõrvuti ja kuulasime klappidest venekeelset tõlget. Näitlejad laval olid üsna vaoshoitud ja nohisesid oma teksti nina alla, võttes ooperlikke suuri poose, ise üleni karusnahkadesse mässitud nagu põhjamaised muumiad. Ja võtsid lõpus oma kentsakaid auhindu vastu samasuguse paatosliku tagasihoidlikkusega. Väärikas rahvas. 

See eest tõlk, keda isegi lavale ei kutsutud lõpus, oleks kindlasti pidanud pälvima vähemalt kaheksa Oscarit. Kui mitte Nobeli näitlemispreemiat ennast. Sellist emotsionaalsust ei kohta ikka igal tänavanurgal. Suurest paatoslikust deklameerimisest langes ta hääl sügavasse leina ja kurbusse, mis segunes kuuldamatult paberile langevate pisaratega. Kuigi oli ütlematagi selge, et oma tõlkijakabiinis paberile ta küll vaatama ei pidanud. See tekst oli tal kindla peale peas ja läbi tunnetatud, läbi elatud ning isegi reziiplaan paika pandud. Tagantjärele on raske öelda, kummale me rohkem kaasa elasime, kas näitlejaile laval või tõlgile kõrvaklappides. 

Põhifaktiks jääb siiski see, et mitte mingi nurga pealt ei suutnud ma seda kuidagi teatrina võtta. Setomaal on sellevõrra lugu pisut parem. Siin on traditsiooniliselt juba tehtud nii muinasjutte, kui isegi ka üks elulooline lugu - Taarkast ning tõlgendus ka Vanahundist. Aga eile, kui ma Petserimaa igatsuse läbimängu vaatasin jõudis kohale arusaamine: Selleks, et väikerahva teater ja keel ellu jääks, peaks nende teater kõnelema just tänasest päevast või lähi-kaasajast. Alles seal ilmnevad tegelikud probleemid just sellisel kujul nagu nad päriselt eksisteerivad. Aga mis põhiline - selles on võimalus keelel elama hakata just kaasaegses mõistes. Eluga kaasa liikuda. 

Petserimaa igatsus on lavastusena just midagi sellist, mille puhul tekib tunne, et need inimesed on päriselt olemas. Need valud ja naerud on päriselt valutatud ja naerdud. Ja siit hakkabki väikese rahva teatri fenomen. Ega eestlastele seda otseselt tarvis polegi. Aga küll määrab ta mingi murdosa setode võimalikust karmast. Seto on viimastel aastakümnetel muutunud kaunikesti kaubamärgiks. Ja ma ei pea silmas mitte leelokoore vaid just setondust, kui olmet. Sellest on laiemalt jutustanud ka lavastus - Kuidas müüa setot, kust joonistus välja kuis see maa  ning rahvas püsib elus tänu turismile ning projektidele. Aga kindlasti pole see jätkusuutlik. 

Eile, kui ma vaatasin Aguri agoonilist tantsu voodiga, mis oli üks kaunis jõuliselt olemasolev manifest minu viimase viie aasta  teatrikogemuste kohvris. Üldse see Aguri ja Lauli naturaalsus ja suhestumine argise ning olmelisega... Selles oli mingi usutavuse teine staadium. Kui ma neid vaatasin, siis ei tekkinud kordagi kahtlust, et päriselt ei oleks Setomaal selliseid inimesi. Rääkimata Katjast ja Siimust. Aga kogu see kompott tervikuna - kurja küll! Ega seda lihtne ei olegi kokku võtta. Helena on ehitanud üles maailma, mille põhiväärtus ongi just selles naturaalses ja tänapäevases suhestumises. See on väikese rahva teater, mis räägib ja mängib väikese rahva eluga. Samas ei häbene kasutada ka kaasaegse teatri vahendeid. Ja jäädes samas ikkagi veenvaks kõiges oma jõulises kunstilises visuaalsuses ja vormis. Rääkimata kujunditest, millest see lavastuspilt kubiseb.  

Põrgu hea meel oli selle kõige üle. Ja kui nüüd esmaspäeval saab selle kõik veel puhastatult ja valgusega koos üle vaadata, siis võin küll kirjutada, et see suvi vääris elamist ja ootamist!

Ja eile juba pidasime Helenaga uut sõjanõu. Tal on päris pingeline materjal jälle mõtteis hulkumas nagu kodutu koer. Peab sellega siis jälle ennast suhestama hakkama. Laota ikka sõnnikut sellele juurele, mis võsusi ajab. Ja sealt on neid veel palju tulemas. Väga hea meel. Ja kõige selle seltskonna üle. Ja loomulikult selle üle, et Setod võivad oma muinaslugude jutustamisest lõpuks isegi välja jõuda tänapäevasse teatrisse. Ma ei ütle, et muinasjutud on halvad, aga kindlasti ei paku nad tänapäevast identiteeti. Muinasjutud ei otsi tänapäeva võimalusi ellu jääda. Muinasjutud on teinekord hea allegooria, aga nad ei liiguta ega puuduta tänapäeva. 

Muinasjutud on nagu vana leelokoor, mida kuulad ja mõtled, et jah - täitsa sugereeriv. Aga alles siis, kui kuuled noori Tsibihärblasi, saad aru, et laule lauldi ikkagi selleks, et unustada töö ja elu raskused ja selleks, et rõõm hinge üles leiaks. Ja jälle - ma ei halvusta kumbagi. Raskel ajal on ka kondenspiim ka suflee, nagu me lapsepõlvest mäletame.