Eile jõudsin huvitava hüpoteesini. Istusime Helenaga Marguse juures ja jutustasime Petserimaa igatsusest ning muidugi maast ja ilmast ikka ka, kui mingil hetkel kaldus jutt äärmuslaste teemale ja korraga tabas mind tänu EKREle valgustuslikkus. Korraga sain ma aru, et kui ma veel mingi neli või viis aastat tagasi suhtusin feminismi nagu mumpsi või läkaköhasse, mille kandjatele tuleb mõistvalt kaasa tunda, siis tänasel päeval selgub, et see on täiesti loogiline ja eluterve maailmavaade. Ja seda kõike tänu EKRE püüdlikkusele aheldada naisi käeraudadega kööki pliidi külge või magamistuppa sängisammaste vahele.
Seega - ärme ütle, et EKRE-st pole kasu. Pühade vendade Helmeste raugematu rohimisretk uskmatute ohakapõllul, käes ülemisest otsast leegitsev kõplavars hakkab viimaks ometi esimesi käegakatsutavaid märke ilmutama. Nende maailmamuutev püüdlus juurida välja eelarvamusi suhtumises feminismi on lõpuks ometi viljakasse mulda langenud ja ajab oma esimesi idusid. Saada või Põlluaasale tänukiri. Kui keegi tunneb neid mehiseid mehi, siis patsutagu ka minu poolt. Aga taeva pärast, mitte tagumikule. Mingid piirid on pühad, eks ole :-)
Aga Marguse juures möödubki aeg ilmutuslikult. Sain paar head mõtet ja üldse oli mõnus rääkida läbisegi teatrist, elust ning unistustest. See ongi Marguse kuuri juures kõige ehedam - seal saad aru, et tegelikult on elus vaid üks väike palve, mis väärib südamest huulile tõusmist: Issand, anna mulle aega mesilasi vaadata.
Koju jõudes tervitas mind tubade läppunud ja sumbe õhk. Kuigi ka siin oli vist sadanud. Igal juhul oli nauding avada suur aken ja toetuda aknalauale ning silmitseda seda väikest armast vaese mehe Viljandit, mida Rakvereks nimetatakse. Ja kohe meenus Marguse juures aias olev pingi nurgapost, mille otsas kõõlus paari-kolmekilone püramiidjas kivirahn. Kujutlesin, kuidas Rakveres oleks sellise pingiposti otsa tõstetud kivilahmaka ümber kerkinud hoiatavatest ja keelavatest märkidest läbipääsmatu padrik. Hoolimine Rakvere moodi.
Aga ikkagi ma armastan seda väikest linnaraasukest Euroopa taskupõhjas, sest just siin olen ma koju jõudnud. Mitte, et ma kavatseks juba kulpe nurka loopima kukkuda, aga ega siit palju radasid enam kuskilepoole suundumas pole. Vähemalt ei sae nad Laia tänava äärest veel pärnasid maha nagu Haapsalu rahvas armastab teha. Kindlasti on maailmas kohtlasemaidki paiku, kui hoiatussiltidest vohav Rakvere.
Aga kokkuvõttes - oli väga lootustandev minirännak - taaskord üks "matk naeratuse eest". Mitte, et ma kavatseks end nüüd kroonilisse vanadusse nakatunuks tunnistada, aga ma tõesti usun ning kadestan noori inimesi. Usun ja kadestan nende illusioone, siirust, head tahet muuta maailma ka teistpidi, kui EKRE pühad poisid seda üritavad. Jõge ei saa tagurpidi voolama panna. See tähendab, et muidugi saab, kõike saab, aga pole sügavat mõtet. Rääkimine kuld, aga tegutsemine veel puhtam kuld ning head mõtted täidavad kõhtugi, vaimunälja leevendamisest rääkimata.
Siin siis üks pilt ka, mille Margus just saatis. Tema oma vana-vanaisa peeglis, mil oma side Petseriga. Kvaliteet halb, sest kopin ja peistin neid messingerist. Ja ei hakka kobisema. Minu blogi, eks ole :-) Mälestused maksavad kvaliteedist kõvasti rohkem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar