uskuda igavesse homsesse

Kui ma oleksin Martin Luther King, siis hüüaksin pärast kaht viimast päeva: I have religion! Jah, just! Usun lõpmatu elu igavesse väärikasse jätkumisse, sest nemad, kes teel on, kõnnivad nõtkelt radasid, mis mulle tähtsad ega lase noid mitte rohtu kasvada. Halleluuja!

Tegelikult ka. Ma tean, et juba alates Rooma impeeriumi algusaegadest on ahhastavalt taeva poole hüütud, et noorus ei kõlba kassi saba allagi! Aga tegelikult - viimased kaks päeva panid mind mõtlema, et kui keegi siin üldse hukas on, siis oleme need meie. See tähendab mina ja minu põlvkonnakaaslased, kes me oma haleda identiteediotsinguil oleme valmis põrmuks tallama kõik karukellad ja ükssarvikud. Okei - mina ei ole! :-) (Kes seda usub, eks ole.)

Eile sattusin kalli sugulase Maili sünnipäeva ettevalmistuskeerisesse, mis nii sujuvalt peoks üle läks, et ma tagantjärele mõtlesin, et kuidas, kurat, meie ei osanud niimoodi elada!? Noored olid rentinud kaasaskantava sauna ja kümblustünni ning kaks võluvat muinasjututelki. Peoplats löödi üles esivanemate maadele, kus käiakse järjepidevalt vundamente korrastamas, kasvatatakse nende varemetel taimi ning rajatakse uudismaana puisniitu, kartulipõllulapikest, käiakse neid kaugelt kodust kastmas, ööbitakse telgiga naastes Viljandi folgilt ja mida kõike veel. 

Ütlemata armas oli näha, kuidas kõike tehti koos ja "ise" ning möödaminnes - muu suhtluse ja naljaviskamise kõrvalt. Sealhulgas püstitati sama"moodsa" ning "noortepärase" suhtumisega võsaservale keskkonnasõbralik kompostkäimla. Oi, olin kade.


Kuigi sain ka ise püksipõlved muruseks ja sõrmed õhtu lõpuks enam tegevuse järele ei sügelenud - siiski... Ikkagi - oli vaid suur rõõm ning puhas, nukker vanainimeselik kadedus. Minu nooruse sünnipäevad ega koosolemised ei küündinud karvavõrdki sinnamaani. Ja oi, kuidas tahtnuks tol eilsel õhtul olla see noor pluss/miinus 30 "age", aga seekord just koos oma isikliku elukogemusega. Mitte vaid sellepärast, et selg ei valutaks ega jalg otsast ei kukuks vaid sellepärast, mida need noored inimesed endas oma olekuga edasi kandsid. 

See väike puisniit, väikesed teerajad läbi metsa, vundamendi kohtadele rajatud kasvuaiad, piiratud kartulipõld, tahtmine ning koostöö igavese homse nimel, kuhu kunagi rajatakse ühine kodu. Päris oma KODU. Kus koos nendesamade sõpradega vananeda. Usk sellesse. Traditsioonid ning järjepidevus. Just sellepärast tahaksin ma hüüda - I have religion!


Siin siis üks nende telkidest. Aga mõte ei olegi telgis vaid selles, kuidas see meie - vanemate inimeste - lahkudes välja nägi. Tuledes ning tõeline muinasjututelk, kus koos hiljem laulda ja lugusid jutustada. Teine telk oli magajatele, varjulisemas kohas. Saate nüüd aru, miks põrgu päralt kadestan ja usun ma noorusesse. Seda enam, et täna saime Marguse juures kokku Helenaga, kes lavastab Petserimaa igatsust. Ja see oli veel kolmas elamus ning uks homsesse, mida noored mõtlevad ning usuvad. Kuid sellest juba homme. 

Igal juhul - on ütlematagi selge - minu tee oli vilets, valevaga ning täis mõttetut püüdlemist välise rikkuse poole, aga veel on kõik võimalik. Ja seda ei lahenda mootorratas või mingi muu väline atribuutika. Elame veel!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

memm, lumi ja Pandora laegas

  Eile käisin teatris. Vaatasin Eldridge "Algust". Kummalisel kombel avastasin, et meil pole teatri koduleheküljel mainitud lavast...